14.02. – 15.02.13 SAIGON ja tagasi TLN-sse

Pilte teen järjest vähem ja arutlen, et kas hakkan kõigega siin olevaga vaikselt harjuma ja iseenesest mõistetavalt võtma või siis hakkan väsima ja muutun ükskõikseks?

Viimane täispäev ja loodame täna minna turgudele ja poodidesse, et osta meeneid ning kingitusi, aga peame tõdema, et ikka on enamus kaubandusest kinni. Võtame uue linnaosa ja läheme jalutama.

Alustame päeva hea kohvi ja saiakestega ning mõnus on lihtsalt olla. Jalutame, teeme peatusi, et juua mõned karastavad joogid, astume sisse lahti olevatesse poodidesse ja lõpuks jõuame parki ja Margus võtab osa uue aasta traditsioonilisest  võistlusest. Pealt näha ülimalt lihtne, kes keda ringist välja lükkab ja mis võimalust peakski olema väikesel vietnamlasel 2x pikema eestlase vastu. Tegelikult pole siin pikkuse ja jõuga mingit tegemist vaid tuleb hoopiski valida õige hoidmise ehk vastase väsitamise taktika ja tundub, et lühikesekasvulisel on seda tunduvalt kergem teha. Margus saab auväärt II koha. Soovitakse ka mind võistlusesse kaasata, aga õnneks suudan öelda ei, olen 100% kindel, et kohalike tüdrukute vastu ma küll ei saaks.

 

 

 

 

 

Rongide ülesõidukohad on reguleeritud inimjõul ehk tõkkepuid tõstavad ja langetavad inimreguleerijad. Millega veel kuidagi harjuda ei suuda on rämps ja praht igal pool ja inimesed elavad kohe selle kõrval või sees.

 

 

Väga harva kui Margus saab kurjaks, aga täna õhtul see juhtub. Kaks päeva on üritanud ta pererahva käest välja uurida wifi koodi ja lõpuks see tal ka õnnestub. Allkorrusel kontrollime kontakti ja kõik toimib, kuid üles viiendale jõudes saame netis olla vaid mõned minutid, sest keegi lülitab wifi ühenduse välja J. Margus on topelt kuri, sest ta peab just saadud ühendust taastama minema ja jälle mööda kõrgeid treppe viiendalt korruselt alla-üles käima.

Õhtusöögiks selle reisi viimased supid, need on tõsiselt head, kuid häid asju liiga palju ei ole enam nii hea J.

Hommikul on lõpuks kõik poed ja turud avatud ja saame teha oma sisseostud. Hotellist saame tellida takso lennujaama ja pererahvas pakub enne teele astumist sihvkasid ja mangot. Hotelli vastuvõtus ütleb tüdruk, et majja on saabunud samasuguse passiga nagu meil üks noormees. See on ikka fenomen, et igal oma reisil olen kohanud eestlasi, kui just mitte igas riigis, siis igal reisil. Eestlasi (eestimaalasi) ei ole ju palju, aga tundub, et  oleme uudishimulik, seiklusi armastav ja vaheldust otsiv rahvas.

Lennujaamas vahetame raha ja riided. Mitu korda muudetakse väljalennu väravat ja väljumise aega. Ümberistumine Hongkongis ning tagasilennul saame istuda koos ning järgmisel päeval olema lumises Eestis.

Koos kalli sõbraga külmal ajal soojas ära käia ja uute kogemuste võrra rikkam olla on ikka väga-väga hea!