14.02. – 15.02.13 SAIGON ja tagasi TLN-sse

Pilte teen järjest vähem ja arutlen, et kas hakkan kõigega siin olevaga vaikselt harjuma ja iseenesest mõistetavalt võtma või siis hakkan väsima ja muutun ükskõikseks?

Viimane täispäev ja loodame täna minna turgudele ja poodidesse, et osta meeneid ning kingitusi, aga peame tõdema, et ikka on enamus kaubandusest kinni. Võtame uue linnaosa ja läheme jalutama.

Alustame päeva hea kohvi ja saiakestega ning mõnus on lihtsalt olla. Jalutame, teeme peatusi, et juua mõned karastavad joogid, astume sisse lahti olevatesse poodidesse ja lõpuks jõuame parki ja Margus võtab osa uue aasta traditsioonilisest  võistlusest. Pealt näha ülimalt lihtne, kes keda ringist välja lükkab ja mis võimalust peakski olema väikesel vietnamlasel 2x pikema eestlase vastu. Tegelikult pole siin pikkuse ja jõuga mingit tegemist vaid tuleb hoopiski valida õige hoidmise ehk vastase väsitamise taktika ja tundub, et lühikesekasvulisel on seda tunduvalt kergem teha. Margus saab auväärt II koha. Soovitakse ka mind võistlusesse kaasata, aga õnneks suudan öelda ei, olen 100% kindel, et kohalike tüdrukute vastu ma küll ei saaks.

 

 

 

 

 

Rongide ülesõidukohad on reguleeritud inimjõul ehk tõkkepuid tõstavad ja langetavad inimreguleerijad. Millega veel kuidagi harjuda ei suuda on rämps ja praht igal pool ja inimesed elavad kohe selle kõrval või sees.

 

 

Väga harva kui Margus saab kurjaks, aga täna õhtul see juhtub. Kaks päeva on üritanud ta pererahva käest välja uurida wifi koodi ja lõpuks see tal ka õnnestub. Allkorrusel kontrollime kontakti ja kõik toimib, kuid üles viiendale jõudes saame netis olla vaid mõned minutid, sest keegi lülitab wifi ühenduse välja J. Margus on topelt kuri, sest ta peab just saadud ühendust taastama minema ja jälle mööda kõrgeid treppe viiendalt korruselt alla-üles käima.

Õhtusöögiks selle reisi viimased supid, need on tõsiselt head, kuid häid asju liiga palju ei ole enam nii hea J.

Hommikul on lõpuks kõik poed ja turud avatud ja saame teha oma sisseostud. Hotellist saame tellida takso lennujaama ja pererahvas pakub enne teele astumist sihvkasid ja mangot. Hotelli vastuvõtus ütleb tüdruk, et majja on saabunud samasuguse passiga nagu meil üks noormees. See on ikka fenomen, et igal oma reisil olen kohanud eestlasi, kui just mitte igas riigis, siis igal reisil. Eestlasi (eestimaalasi) ei ole ju palju, aga tundub, et  oleme uudishimulik, seiklusi armastav ja vaheldust otsiv rahvas.

Lennujaamas vahetame raha ja riided. Mitu korda muudetakse väljalennu väravat ja väljumise aega. Ümberistumine Hongkongis ning tagasilennul saame istuda koos ning järgmisel päeval olema lumises Eestis.

Koos kalli sõbraga külmal ajal soojas ära käia ja uute kogemuste võrra rikkam olla on ikka väga-väga hea!

13.02.13 SAIGON

Hommikusöögi ajal vaatame, kuidas tuuakse jääd ületänava asuvasse kohvikusse. Mees rolleriga toob kolm tohutud jääkamakat, mis on kiire sulamise eest kaitstud koormakattega. Üks tükk tõstetakse maha ja sealsamas tänaval hakatakse seda ka tükeldama ja varsti jõuab see kellegi kokteili. Seega, kui keegi kardab väga igasugu baktereid ja nakkusi, siis ärge tellige jooke jääga J.

 

Nii, siis tunnelid. Väike sõit bussiga linnast välja, vahepeal peatus töökotta, kus sõjaohvrid teevad käsitööd. Ühtegi tegijat ei näinud, aga valmis tööd olid ilusad ja kallid. Enamus mustreid on tehtud munakoorte või merekarpide tükikestest.

 

Tunnelite juurde saabudes saame aru, et tegemist on järjekordse mega turismikonveieriga. Seal nähtu on vaatamata kõigele huvitav ja mõtlema panev – kannatused, valu, allaandmatus, lootus ja elu… Saad ronida tunnelites, mis on küll turistide tarbeks tehtud laiemaks, aga  saad ikkagi ettekujutuse. Alles on ka originaalsuuruses tunneleid ja peidikuid, aga seal on meiesugustel võimatu liikuda. Huvi korral saab lasketiirus lasta, suveniire osta ja dokumentaalfilmi vaadata jne. Kummist tehtud jalavarjud, millega sa teha tagurpidi jälgi ja nagad talla all jätsid lisaks väga segaseid jälgi, mida oli raske jälitada.

 

 

 

 
 

 

 

 

 

Õhtul jalutamine ja linnaga tutvumine.

12.02.13 SAIGON (HCMC)

Hakkab lähenema meie reisi  ja puhkuse lõpp ning jäänud on viimane sihtkoht, see on HCMC – Ho Chi Minh City. Hommikul on Margus varakult üleval ja teeb viimaseid pilt päikesetõusust ja mererannast.

Bussisõit linna möödub sujuvalt, tehakse vahepeatusi ja siis näen oma üllatuseks, et rollerit veetakse bussi pagasiruumis. Mingis peatuses rolleri omanik väljub bussist, bussijuht aitab tal rolleri pagasi ruumist kätte saada, siis annab mees gaasi ja läinud ta oligi.  Ei tea, kas meil on ka võimalik rollerit bussi pagasiruumis transportida?

 

 

Buss peatub Saigoni kesklinnas ja meie lähme endale ööbimist otsima. Vaatame LP poolt soovitatud kohtasid, aga need meile ei meeldi. Võtame siis ette seljakotirändurite tänava, mis on mõlemalt poolt tihkelt täis ööbimis- ja söögikohtasid. Need kohad, mis meeldivad on juba täis või hinnaklassilt mitte sobivad ja need, kus kohti oleks on ikka õudsed. Otsime päris kaua ja lõpuks leiame hea koha 5-7 minuti jalutamise kaugusel, mis on mõnusasti suurest liiklusest eemal. Kotid tuppa ja linna peale jalutama. See reis on olnud tohutu jalutamine, vahest on jalad kohe haiged sellest tatsamisest, aga teeme siis väikse puhkepeatuse ning rõõmsalt edasi. Pean ennast taas kordama, et nii palju on muutunud eelmisest korrast kui Vietnami külastasin. Üritan jälle tuttavaid kohti otsida, aga kuna ma neid reeglina ei leia, siis selline mõttetu tegevus väsitab hirmsasti Margust ja ma loobun, mis ma ikka seda vana asja taga ajan J.

Endiselt on TET aega ja kõik kohad on kinni. Jalutame mõned tunnid ja jälgime, mida teeb linnarahvas pühade ajal. Tänavatel rahvast väga palju ei ole, seevastu  platsil, mis on kujundatud meelelahutuseks ja laadaks on rahvasummas raske liigelda. Kuna ka enamus söögikohti on kinni, siis sööme jälle tänaval suppi J.

 

Vahepeal puhkame hotellis ja siis õhtusele linnatuurile. Tänu õhtul on plaanis olla seljakotirändurite tänaval. Rahvast sellel tänavalõigul on palju, ma arvan, et siin peatumine on populaarne, eriti saad sellest aru õhtutundidel. Õhtusel ajal laotavad kohvikud oma tegevuse jalakäijate alale, jalakäijad koos autode ja rollerite, rataste ja mootorratastega liiklevad sõiduteel. Kindlasti on see suurepärane koht teha uusi tutvusi, aga on liigagi lärmakas. Suurem osa inimesi aga istub toolidel vaatega tänavale ja vahivad tuima pilguga liikuvaid sõidukeid või ületee sama moodi istuvaid inimesi. Mina seda ei mõista, aga Margus arvab, et väga chill on nõnda istuda, lobiseda, mõni õlle juua ja kulgemist enda ümber jälgida. Paistab, et Margus hakkab Vietnami rütmi sisse elama J!

Õhtul käime läbi kõik ümbruskonna reisibürood, et vaadata, millist tuuri oleks võimalik võtta nendeks päevadeks kui siin oleme. Margusel tekib kaks soovi - tunnelid ja Mekongi delta. Suureks kurvastuseks on kõik kohad Mekongi delta 2-päevasele tuurile välja müüdud, seega jäävad ainult tunnelid.

11.02.13 MUI NE

Margus rendib hommikul rolleri ja sõit liivadüünidele võib alata. Plaanis külastada nii valgeid kui punased düüne. Alustame kaugemast ehk valgest liivast ja taas taban end mõttelt, oh kui mõnusalt metsik oli see koht aastaid tagasi. Kui enne ragistasime läbi võsa kohalik poiss teed näitamas düünide poole, siis nüüd on uhke sissepääs, betoneeritud teed, meelelahutuseks jaanalinnud ja keti otsas ahvid.

 

 

Liivadüünidel võid niisama matkata, ATV-ga sõita (kohalik väike poiss roolis) või pepukaga liival liugu lasta. Kohalikud lapsed hullavad liivas koos turistidega ja kõigil on mõnus, kuigi põhjamaa inimesele oleks kodusem lumi J. Margus fännab täiega – liugleb selili ja kukerpallitab…. Tagasiteel näeme kui auto liiva sisse kinni jääb ja kuidas kohalikud olukorda lahendavad. Peremees algul on kallist autost välja ei tule, vaid kamandab läheduses olevaid, et need lükaku. Jääme meiegi seisma, et vajadusel aidata. Korra proovitakse isegi lükata, aga auto on põhja peal kinni ja kaabib end veel sügavamalt sisse ning siis kogu tegevus lakkab. Rahvast tuleb küll juurde, kõik arutavad midagi, tegevus null.  Autost astub välja peremees, kes karjub kõigi peale, aga miskit ei muutu. Ootasime veel veidi ja nähes, et meie abi ei vajata liikusime edasi.  Võõras on vaadata, et kohe ei asuta asja kallale vaid kogunetakse ja arutatakse ja kõigil on aega küll J.  Ära sõites oli Marguselgi tükk tegu, et liiva mitte kinni jääda ja ratas püsti hoida.

Keskpäeval liivas hullata on piinavalt palav ja seepärast punaste liivade juures peatust ei tee vaid sõidame mööda. Liiv on tunginud Margusel igale poole ja läheme kohalike randa ujuma. Täiesti masendav kui palju on ikka sodi ja see ei häiri kedagi. Saaks kuidagi siia riiki juurutada kampaania teeme ära ja veidikenegi tõsta inimeste teadlikust seoses prügimajandusega.

Teeme peatuse surnuaias, siis tiirutame kalurikülas ja tagasi hotelli, kus laseme suure kuuma mööda ja supleme basseinis.

 

Peale lõunat võtame ette veini lossi külastamise koos kohalike veinide degusteerimisega. Kena uus ehitis, veinid keskpärased, aga ma pole veinide asjatundja. Kuna see ei olnud päris degusteerimine, kus osa joogist tuleb välja sülitada, siis kõik, mille eest maksime läks ka kõhtu (rohkem oli see reklaam, et äkki soovime mõne pudeli kaasa osta), mis omakorda peatselt mõjuma hakkas ja tuju veelgi paremaks tegi.

 

Õhtul jalutame Margiti ja Aarega keskusesse venelaste peole, aga oh seda õnnetust, ansambli esinemise päevi oli muudetud. Mõnes mõttes oli jälle hea, saime mõnusasti lobiseda. Mehed mekkisid kohalikku viina ja mina tellisin mahlakokteili, mis oli fantastiline. Istusime seni kuni asutus kinni pandi ja jätkasime pidu hotelli teisel korrusel meie uute sõprade juures.

Öösel pakime asjad, sest homme varakult alustame sõitu HCMC-sse ehk Saigoni.