Neljapäev, 28. november 2013

12.02.13 SAIGON (HCMC)


Hakkab lähenema meie reisi  ja puhkuse lõpp ning jäänud on viimane sihtkoht, see on HCMC – Ho Chi Minh City. Hommikul on Margus varakult üleval ja teeb viimaseid pilt päikesetõusust ja mererannast.



Bussisõit linna möödub sujuvalt, tehakse vahepeatusi ja siis näen oma üllatuseks, et rollerit veetakse bussi pagasiruumis. Mingis peatuses rolleri omanik väljub bussist, bussijuht aitab tal rolleri pagasi ruumist kätte saada, siis annab mees gaasi ja läinud ta oligi.  Ei tea, kas meil on ka võimalik rollerit bussi pagasiruumis transportida?
 
 
Buss peatub Saigoni kesklinnas ja meie lähme endale ööbimist otsima. Vaatame LP poolt soovitatud kohtasid, aga need meile ei meeldi. Võtame siis ette seljakotirändurite tänava, mis on mõlemalt poolt tihkelt täis ööbimis- ja söögikohtasid. Need kohad, mis meeldivad on juba täis või hinnaklassilt mitte sobivad ja need, kus kohti oleks on ikka õudsed. Otsime päris kaua ja lõpuks leiame hea koha 5-7 minuti jalutamise kaugusel, mis on mõnusasti suurest liiklusest eemal. Kotid tuppa ja linna peale jalutama. See reis on olnud tohutu jalutamine, vahest on jalad kohe haiged sellest tatsamisest, aga teeme siis väikse puhkepeatuse ning rõõmsalt edasi. Pean ennast taas kordama, et nii palju on muutunud eelmisest korrast kui Vietnami külastasin. Üritan jälle tuttavaid kohti otsida, aga kuna ma neid reeglina ei leia, siis selline mõttetu tegevus väsitab hirmsasti Margust ja ma loobun, mis ma ikka seda vana asja taga ajan J.

Endiselt on TET aega ja kõik kohad on kinni. Jalutame mõned tunnid ja jälgime, mida teeb linnarahvas pühade ajal. Tänavatel rahvast väga palju ei ole, seevastu  platsil, mis on kujundatud meelelahutuseks ja laadaks on rahvasummas raske liigelda. Kuna ka enamus söögikohti on kinni, siis sööme jälle tänaval suppi J.








 
Vahepeal puhkame hotellis ja siis õhtusele linnatuurile. Tänu õhtul on plaanis olla seljakotirändurite tänaval. Rahvast sellel tänavalõigul on palju, ma arvan, et siin peatumine on populaarne, eriti saad sellest aru õhtutundidel. Õhtusel ajal laotavad kohvikud oma tegevuse jalakäijate alale, jalakäijad koos autode ja rollerite, rataste ja mootorratastega liiklevad sõiduteel. Kindlasti on see suurepärane koht teha uusi tutvusi, aga on liigagi lärmakas. Suurem osa inimesi aga istub toolidel vaatega tänavale ja vahivad tuima pilguga liikuvaid sõidukeid või ületee sama moodi istuvaid inimesi. Mina seda ei mõista, aga Margus arvab, et väga chill on nõnda istuda, lobiseda, mõni õlle juua ja kulgemist enda ümber jälgida. Paistab, et Margus hakkab Vietnami rütmi sisse elama J!


Õhtul käime läbi kõik ümbruskonna reisibürood, et vaadata, millist tuuri oleks võimalik võtta nendeks päevadeks kui siin oleme. Margusel tekib kaks soovi - tunnelid ja Mekongi delta. Suureks kurvastuseks on kõik kohad Mekongi delta 2-päevasele tuurile välja müüdud, seega jäävad ainult tunnelid.

Kolmapäev, 27. november 2013

11.02.13 MUI NE


Margus rendib hommikul rolleri ja sõit liivadüünidele võib alata. Plaanis külastada nii valgeid kui punased düüne. Alustame kaugemast ehk valgest liivast ja taas taban end mõttelt, oh kui mõnusalt metsik oli see koht aastaid tagasi. Kui enne ragistasime läbi võsa kohalik poiss teed näitamas düünide poole, siis nüüd on uhke sissepääs, betoneeritud teed, meelelahutuseks jaanalinnud ja keti otsas ahvid.




 






 
Liivadüünidel võid niisama matkata, ATV-ga sõita (kohalik väike poiss roolis) või pepukaga liival liugu lasta. Kohalikud lapsed hullavad liivas koos turistidega ja kõigil on mõnus, kuigi põhjamaa inimesele oleks kodusem lumi J. Margus fännab täiega – liugleb selili ja kukerpallitab…. Tagasiteel näeme kui auto liiva sisse kinni jääb ja kuidas kohalikud olukorda lahendavad. Peremees algul on kallist autost välja ei tule, vaid kamandab läheduses olevaid, et need lükaku. Jääme meiegi seisma, et vajadusel aidata. Korra proovitakse isegi lükata, aga auto on põhja peal kinni ja kaabib end veel sügavamalt sisse ning siis kogu tegevus lakkab. Rahvast tuleb küll juurde, kõik arutavad midagi, tegevus null.  Autost astub välja peremees, kes karjub kõigi peale, aga miskit ei muutu. Ootasime veel veidi ja nähes, et meie abi ei vajata liikusime edasi.  Võõras on vaadata, et kohe ei asuta asja kallale vaid kogunetakse ja arutatakse ja kõigil on aega küll J.  Ära sõites oli Marguselgi tükk tegu, et liiva mitte kinni jääda ja ratas püsti hoida.

Keskpäeval liivas hullata on piinavalt palav ja seepärast punaste liivade juures peatust ei tee vaid sõidame mööda. Liiv on tunginud Margusel igale poole ja läheme kohalike randa ujuma. Täiesti masendav kui palju on ikka sodi ja see ei häiri kedagi. Saaks kuidagi siia riiki juurutada kampaania teeme ära ja veidikenegi tõsta inimeste teadlikust seoses prügimajandusega.

Teeme peatuse surnuaias, siis tiirutame kalurikülas ja tagasi hotelli, kus laseme suure kuuma mööda ja supleme basseinis.





 
Peale lõunat võtame ette veini lossi külastamise koos kohalike veinide degusteerimisega. Kena uus ehitis, veinid keskpärased, aga ma pole veinide asjatundja. Kuna see ei olnud päris degusteerimine, kus osa joogist tuleb välja sülitada, siis kõik, mille eest maksime läks ka kõhtu (rohkem oli see reklaam, et äkki soovime mõne pudeli kaasa osta), mis omakorda peatselt mõjuma hakkas ja tuju veelgi paremaks tegi.






 
Õhtul jalutame Margiti ja Aarega keskusesse venelaste peole, aga oh seda õnnetust, ansambli esinemise päevi oli muudetud. Mõnes mõttes oli jälle hea, saime mõnusasti lobiseda. Mehed mekkisid kohalikku viina ja mina tellisin mahlakokteili, mis oli fantastiline. Istusime seni kuni asutus kinni pandi ja jätkasime pidu hotelli teisel korrusel meie uute sõprade juures.

Öösel pakime asjad, sest homme varakult alustame sõitu HCMC-sse ehk Saigoni.

Pühapäev, 24. november 2013

10.02.13 MUI NE


Uue Aasta esimene päev hakkab raskelt, ei suuda eilsest õhtust ja ööst kuidagi taastuda ning Margus läheb hommikujooksule. Tänase, aasta esimese päeva, mil enamus kohti on suletud veedame oleskledes – päevitame, supleme basseinis, jalutame, külastame lahti olevaid poode, sööme kohalikega mereande jne…


 
 
 
Süüa saab siin kõike – erinevaid karpe, krabisid, konnasid, kalu, madusid, krokodilli, homaare, krevette, kilpkonni, siilikuid ja muudki, mis vees elab.
 
 



 
Õhtul istume terrassil oodates, millal tuleb tagasi elekter, lobiseme, vaatame tähti, kuulame merekohinat ja tutvume eestlastega, kes on siin hotellis elanud juba terve kuu ja meie kohtasime neid alles täna. Kui me poleks terassile vana tallinna ja kondenspiima kokteili jooma läinud, siis suure tõenäosusega poleks me kohtunudki J.

Selle päeva viimsed tunnid veedame uute tuttavate hotellitoas muljetades, saame juhtnööre, kuidas homme paremini liivadüüne üles leida ning lepime kokku homne õhtu koos veeta.

Reede, 22. november 2013

09.02.13 MUI NE


Üle pika aja hommik kui ei ole kuskile kiiret, saab magada. Mul kaob uni ja otsustan randa jalutama minna, hüüan korra Margust, aga ta on nii väsinud, et ei kuulegi mind. Täna on Aasia vana aasta viimane päev, täna on pidu!!! Las Margus magab ja puhkab õhtuks välja, mina lähen randa jalutama.








Kui tagasi jõuan, siis võtame päikest, ujume basseinis, käime üle tänava kohvikus söömas ja läheme linna lõunapoolele jalutama. Peatänava söögikohad on päevasel ajal täiesti välja surnud, mitte kui miskit ei anna vähimatki märki, et õhtuti on siin massid, melu ja head söögid.
 

 





 
Ikka on minus veel see eelmise korra nostalgia ja püüan Margust veenda kui tore ja mõnus siin on, et istud kuhu tahad ja lihtsalt oled, aga hetke pärast pean oma sõnu sööma. Istume ühe hotelli seina äärde varju jäätist sööma kui tuleb turvamees ja ajab meid ära, ma isegi ei mõistnud, et kuidas me neid segasime või hotelli mainet rikume, aga see toob mind tagasi reaalsusesse – ajad on muutunud. Käime šoppamas ja läheme baari, kust avaneb imeline vaade merele ja lohesurfaritele. Baaris niisama istuda pole justkui sobilik ja ostame ühe kokteili, aga arvet makstes tajume, et joogile lisatakse vist ka tasu ilusa vaate eest J!




 
Hotelli jalutades käime poes ja Margus ostab tähistamiseks pudeli veini, aga kui õhtu käes ja aeg pudel külmikust välja võtta, siis see kuidagi minu kaasabil lihtsalt kukub kahhelpõrandale katki. Ju pole määratud, tuleb jälle Vana Tallinnat enne peole minekut juua J. Päev otsa on erinevaid flaiereid jagatud ja nüüd hakkame neid otsast kasutama. Vahetame raha ja liigume pidudele miljon Margusel taskus J.

Esimesse kohta jõuame kümne paiku, mängib väga imelik muusika, peale meie veel mõned inimesed, meile ei meeldi ja liigume edasi. Teine koht kuhu läheme on tõsiselt lahe, stiilne baas, hea muusika, voodid rannas, aga siis hakkab rahvast tulema liiga palju ja liigume edasi. Kolmandaks jõuame venelaste peole ja nagu teada, seal ei ole kunagi igav J. Peale seda vaatame noorte aastavahetuse etendust tantsude, trummide ja lohega. Lõpuks jõuame väga lahedasse kohta mäe nõlval katuse basseiniga ja hea muusikaga. Mis kell me hotell tagasi jõudsime, seda enam ei mäleta, tean ainult et koju jalutasime üle tunni aja.





Uus Aasta tuli meeleolukalt ja lahedalt!!!