Pühapäev, 15. november 2015

03.10.2014 Singapur


Peale 11,5h lendamist ja 15 minutit lennujaama kohal tiirutamist saabume Singapuri, kell on 16.30 ja väljas on 34 kraadi sooja. Meiega ühel  lennul suudame tuvastada  veel viit eestlast. Teretame, vahetame paar viiskat lauset ja igaüks oma teed.
Singapuri lennujaam on suur, ilus ja sõbralik. Täidame vajalikud paberid, templid passidesse ja olemegi ametlikult Singapuris. Võtame pangaautomaadist raha ja tekib arutelu, kas ööbimiskohta minna takso või metrooga ja ühehäälselt otsustatakse väikse seikuse kasukus, et koheselt hakata tunnetama kohelike elu ehk siis liigume metrooga!

Pileti ostmine meroorongile osutub esmakordselt Singapuris olevatele meile parajaks pähkliks J. Kuna pangaautomaat annab suuri rahatähti või õigemini me ei oska tahta väikseid, siis 50 rahatähega pole metroo piletiautomaadis ega eemal olevas ticket offices midagi teha. Tuleb võtta eraldi järjekorda, kus saab raha lahti vahetada ja siis uude järjekorda, mille lõpuks saame õnnelike 4x2,50 piletite omanikeks. Kui kõik need järjekorrad on ära seistud, siis oli meil ka selge kuidas edaspidi metroos piletiostul käituda ning tõrkeid ei teki enam kordagi! Linnaosadel on erinevad nimed, meie sõidame Little Indiasse, peaaegu 30 minutit sõitu.
Alates lennujaamast juba 2. peatuses on metroorongi vagunid rahvast täis. On palav. Rong  sõidab sujuvalt, kõik võimalikud sildid ja plaanid on lihtsad ning arusaadavad. Siin riigis on Margust ja Siimu võimatu silmist lasta, nad on ikka poole pikemad kui kohalikd.  Vaatamata sellele, et Siim on täitsa magamata on ta meel ergas ja üritab leida sarnasusi kohaliku ja eesti keele vahel  ehk selline tõlgendus – `kedua hujung keretapi` võiks eesti keeles olla `keerad hujungi (jama) saad kere tappu J, uskumatu kuidas Siim küll seda kõike välja mõtleb J. Kui mõtlete, et meil kasutatakse palju telefone,  siis te ei ole näinud kui palju seda inimesed Singapuris teevad, Siim ei suuda ära imestada, et iga teine toimetab midagi telefonis.
Littel India, nagu nimi ütleb on koduks indu päritolu kui ka  aasia päritoluga inimestele. Leiame hosteli üles suurema vaevata. 22in tuba osutub 2x8in+6 ja meie oleme 8-s toas koos Tšehhi noortega. Paneme asjad ära, peseme ja linna peale jalutama.
Tänavad on suheliselt puhtad, kõik müüvad kõike, palju kullapoode, millede ees on sildid `BUY and WIN ticet to USA`. Otsime kohviku laadset kohta, et saaks juua värsket mahla vms, aga ei leia.
Enne indu templi sisenemist tuleb jalanõud ära võtta, pilditamine ja filminime on lubatud. Värsketest lilledest vanikute tegemises on nad täelised proffid! Ilus silmale ja hea aroom pealekauba :)
Täiesti arusaamatu oli paljude tänavapoodide nõue, et riideid ei tohi selga proovida!!! No, kuidas ma saan asju osta kui ma ei tea, kas see seljas mugav on. NO TRY NO BUY – aga ei viisakas ega ärritunud ütelused ei suutnud kohalike veenda, et vajame enne ostmist selga proovimist ja nii mõnigi keit jäi ostmata J
Igal pool on tugev viirukilõhn, mis pikapeale hakkab ärritama.
Ja siis, leiame müügilt lintšijoogi, mina ja Margus rõõmustame, sest armusime sellesse jooki reisides Laoses. See õrnlt magus ja värske maitse, uskumatult hea. Millegipärast Siim ja Ele-Riin selle joogi headusest aru ei saan.
Hosteli all pubis on õhtul pidu, aga oleme väsinud  ja läheme tuppa ning kuulame muusikat  läbi põranda. Võtame profülakikaks kõhurohtu- Vana Tallinna winter spice, sööme kodust kaasa võetud suitsuvorsti ja juustu, magustoiduks Kalevi kommid.
Selline, siis esimene öö Singapuris.

Margus on täitsa haige ja näeb tõeliselt kehva välja, loodetavasti teeb hea ööuni imesid ja tal on homme parem.