Reede, 30. september 2016

P 06.12.2015 Sihanoukville – Kep

Hommikul enesetunne parem ja juba traditsiooniliselt randa. Pilvitab ja vesi on jahedam, kui eelnevatel päevadel. Aina rohkem inimesi otsivad kohti baaridest eemal, tahavad lihtsalt soojal liival pikutada, ei taha tooli, jooki ega muusikat.
Perenaine lubab veidi kauem tuba kasutada, aga kella ühkes oleme valmis, et asuda teel Kepi poole. Esimene buss korjab inimesed Sihanoukvilles kokku, teise bussiga saame Kampoti ja kolmanda bussiga Kepi. 75km, aga selleks kulub 3-4h. Kolmandas bussis sõidame koos türklastega, kes elavad samas hotellis kus meiegi, saame nendega tuk-tuki jagada. Bussis sõitjad arutavad, et kauaks seda ehedust ja SHKville väiksust jätkub, pakutakse 10a ja siis on kõik totaalselt muutunud.
Anneli on haige, tundub et isegi palavikus. Seni kuni Anneli veidi pikutab räägin perenaisega juttu ja broneerin piletid Phnom Pehni, päevase tuuri tuk-tukiga ümbruskonnas ja piletid Rabbit Islandile (Koh Tonsay).
Anneli kosub veid , võtame jalgrattad ja uue linnakesega tutvuma. Linnake on tuntud mereandide püügi ja toiduks valmistamise poolest, kohustuslik on külastada krabimarketit. Jäuame sinna juba hämaras, vaatame veidi ringi, kümneid erinevaid valmistoidu müüjaid. Meie aga peame edasi sõitma, et Anneli saaks apteeki minna. Sõidame ei tea kus, kottpimedas, hea et teed head on J. Keskus on kena ja vaikne, tuledes, aga apteek on kahjuks kinni.





Tagasi krabiturule ja valime silmale kõige isuäratavama restorani, meie reisi kõige kallim söögikord 10usd-in. mina võtan krabi ja Anneli rai kala, lisandiks riis. Imelik teenindamise kultuur, selline tunne, et keegi neid õpetanud ei ole, kuidagi ise õppinud või kohapeal kohanenud. Mind hakkab häirima, kui teenindajad üks laud eemal seisavad ning jälgivad igat su liigutust ja kogu aeg tahavad midagi laualt ära viia. Alalõpmata on segadus, kes mida tellis, no kuidas ei ole võimalik teha endale süsteem. Mitte iga kord seista taldrikuga laua juures ja korrutada toidu nime ning otsida silmadega, kas keegi reageerib või mitte.
Millegipärast on hakanud mind ärritama nende viis rääkida, selline kõrvu kraapiv inin või ving J.

Õhtul avastame, et toas on televiisor puudu. Vastus  - just läks katki, sorry J. Anneli proovib selle puudujäägi eest kaubelda tasuta hommikusööki, aga ei õnnestu. Perenaine on nõus tegema vaid väikse järelandmise -  homme hommikul tasuta kohvi.

L 05.12.2015 Sihanoukville

Maksame hosteli eest ja arve on üllatavalt väiksem kui arvasime. Ostame homsed bussi piletid Kepi ja broneerime ka elamise selles linnas.
Nädalavahetus ning palju kohalike inimesi rannas. Minul enesetunne ikka kehv ja peale lõunat pikutan toas, Anneli käib šhoppingul.

Õhtul väike jalutuskäik, aga kiiresti tagsi ja magama. Mina jään magama enne Annelit, seda pole sel reisil veel juhtunud.

R 04.12.2015 Koh Rong Samlon

Varajane äratus, kuna 9.15 on tuk-tuk meil järel, et viia sadamasse. Sõidame eestlaste poolt kiidetud Koh Ron Samlon saarele. Tee peal võtame peale veel 2 inimest, kes on samuti reisi broneerinud Ana Traveli kaudu, teenendamine uksest ukseni.
Sadamasse jõudes ootab kolme tekiga laev ja palju rahvast. Kuuleme vene giidi soovitust istuda võimalikult laeva keskele ja madalale. Lisaks venelastele väga palju hiinlasi. Hommikujook ja näks laevakompanii poolt. Vaesed hiinlased, need ei kannat üldse veel sõitmist, aina oksendasid. Natuke mulle isegi mõistmatu, sest laev sõitis päris tasaselt, ju on see neile uudne ja nad pole harjunud.
On näha eilset silda, kust meid üle ei lubatud
Vahepeal teeme snorgeldamise peatuse ja nagu ütles üks venelane, pole Punane meri ja tõesi väga lahja vaatepilt veealusele elule. Jõuame süüa lõunasöögi laeval ja olemegi saarel. Oo, kui ilus valge liiv, läbipaistev vesi ja päike, tõesti siia tasub tulla kohe mitmeks päevaks! Tunnid saarel mööduvad kiiresti ja saarel olekut naudivad kõik ja selle jäädvustamiseks pildiseeriad erinevast rahvusest inimeste poolt. Saades innustust venelastelt teeme isegi fotosessiooni J.











Tagasisõidul läks pidu lahti ja eks tänu venelastele – vene laulud, tantsud ja maski-toru joomine. Oleme siin reisil tutvunud mitmete erinevatest riikidest pärit inimestega ja kõik, kes on käinud Eestis kiidavad siin veedetud aega. Ka täna mees Austraaliast, kes külastas sel suvel Eestit ja sõites mootarattaga, jätkust ainult positiivset tagsisidet. Iga kord paneb see mind mõtlema, miks me ise tihti ei taju kui toredad eestlased on ja kui hea elu- ja looduskeskond meil on? Kas me suhtume välismaalstesse kuidagi sõbralikumalt kui oma kaasmaalstesse? Eestlane on eestlasele närida, aga austraallne polegi nii maitsev, kus on see magic J?

Õhtul massaazi ja mul on mega nohu, salongi perenaine annab rohu ja juhtnöörid ning lubab, et homme on kindlasti parem. Võibolla tõesti homme, aga täna leevendust ei taju. Käime tiiru rannas, aga enesetunne on kehv, magama suudan jääda öösel kolme paiku.

N 03.12.2015 Shianoukville

Magame 10-ni, minu öö möödus õndas unes, Anneli kuulis müristamist ja vihma ja tema uni oli kehvakene. Pikendame hostelis ja siin linnas olekut 2päeva võtta.
Rendime rattad, 3usd ratas. Nii nagu alati, nii ka seekord vajasid rattad enne putitamist. Mis oli aga huvitav, laenutaja tahtis, et me ise sellega tegeleksime, no siis sai meie mõõt täis ja hääletoon läks karmimaks. Peale seda leiti kõik vajalikud tööriistda jne ja meie rattamatk sai alata.
Põikame läbi Ana Travelist, kus võtame piletid homsele Koh Rong Samlon saarele, ilusa rannaga kiidetud saar. Broneerime ka aja kõrval olevas massaazi salongis.
Sõidame mööda rannikut nii palju, kui see on võimalik. Saame loa ringi sõita ülikalli Sohka Beach Resort territooriumil ja rannas. Liigume edasi piki rannikut, aga väga midagi erilist vaadata ei ole. Arendused ja paremad teed on tegemisel ning kohalikud slummid jäävad järjest uuendustele ette ning arvan, et varsti on nad sunnitud endal uue kodu leidma. Anneli tsekkab kaarti ja leiab saare, mis ei peaks kaugel oleme ning kuhu saab üle silla sõites.
Ebameeldiv üllatus, sild on suletud ning seda valvab valvur, kes näitab sildile. Saame sildilt aru, et sild on hiljuti valminud, investeerinud on sellesse vene nimedega mehed ja avamisel käis kohalik poliitiline koorekiht. Lõpuks varvur leebus ja lubas veerand sillale jalutada ja selle tasuks tahtis meist pilti teha. Anneli tegi sildist pilti ja hiljem netis nimesid googeldades selgub, et tegemist on tõesti vene rikkuritega, kellest ühte otsib interpol rahapettuse pärast, teist süüdistatuna pedofiilia pärast. Kambodža ei ole endale võtnud kohustust kedagi välja anda ja nii saavad sulid siin rahulikult elada. Käivad jutud, et hiljuti oli Kamboža siiski mõned venelased Venemaale välja andnud ja vastutasuks tehti 3 otseliini Venemaa erinevatest linnadest Kambodžasse. Saame teada, et saar kuulubki venelastele ja sinna on planeeritudmega uusarendus.






Äkki vihm ja nii tugev, et peame varju minema, kallab kuskil pool tundi ja sama kiirest kui see hakkas, see ka lõppes. Sõidame ratastega edasi ja juhtub see, mida poleks oodanud, me kaotame üksteis ära J. Mõtlen isekestis, et kuidas Anneli ikka nii kaugele eest jõudis ära sõita, aga ju siis jõudis ja annan pedaalidele valu, aga teda ikka ei ole. Ümbruskonnast midagi ei tea, kaarti pole, aga arvan, et olen peatänaval, jätkan liikumist edasi. Joogi ostmiseks peatun poe juures, kus mulle tehakse uks lahti ja kui lähen kassasse ja mind koheselt ei teenindata, saab kassapidaja *vahetuse vanemalt* noomida.
Sõidan edasi, aga aina hakkab süvenema tunne, et olen kuskil ei tea kus. mõtlen, et veel üks tõus ja kui siis ka tuttavaid kohti ei tule keeran otsa ringi ja lähen tulud teed tagasi. Lõpuks paistab kaugelt kuldsete lõvide ring, ah ma ei eksinudki teelt J.
Jõuan hostelisse, aga Annelit pole! Jõuan dušši all ära käia, kui tuelb Anneli *Kuhu sa kadusid!?* ta vaeseke oli veel mitu korda edasi tagasi sõitnud, aga ei miskit, lõpuks tuvastasime koha kus olime üksteisest mööda sõitnud. Peale väsitavat sõitu soov ujuma minna, aga selline vihm hakkab poole tee peal randa sadama, et keerame ringi ja jooksuga läbi sooja vihma tagasi. Soojal maal on tegelikult vihm väga mõnus, see on soe ja pärast on vii värske, ainus kehv asi, et saab märjaks.
Vihm ei kesta kaua ja massaaži saame kuivalt, Khmeri massaaž on väga lõõgastav. Sööme turul, välja on kujunenud oma lemmikkohad ja tee pealt võtame kaasa pannkoogi banaani ja meega. Kuna jalutame iga õhtu, siis meid vist tuntakse juba ära ja ühe baari omanik küsib –girls,when are you ready to drinks? – ja vastus on klassikaline maybe tomorrow.

Palju, väga palju vanu valgeid mehi ja noorukesi kohalikke tüdrukuid. Algul riivab see tohutult silma, aga sellega harjub kiirest. Kui mõlemad on sellega rahul, no miks mitte. Elu on lühike ja elamist väärt!







Neljapäev, 29. september 2016

K 02.12.2015 Sihanoukville

Lõpuks hakkame puhkusele pihta saama, vaevata magame kella 11-ni J, sööme oma puuviljad ja randa. Vesi on siis pehme ja soolane, seega kannab hästi. Käime Raiko baarist läbi, aga seal on vaikne.


Õhtul välja sööma ja paneme vahelduseks kleidid selga ja koha hakkab komplimente tulema J. Läheme Beach Roadist läbi, kus Taavi (koha omanik) on just planeerinud ühe eesti paariga kuskile kohaliku kohta õhtustama minna ja kui meid kaasa kutsutakse oleme koheselt nõus. Kuna see on keskusest veidikene eemal, siis läheme sinna Taavi rolleri ja tuk-tukiga. Taavi, kes on siin juba aastaid äri ajanud ja pool aastast elabki Kambodžas võtab toidu tellimise sujuvalt enda peale. Tellitud saab riis, erinevad mereannid ja kohalik õlu. Kõik oli väga maitsev ja vägagi taskukohane kui mitte öelda isegi odav. Lobiseme pikalt ja edasi sõidame Taavi hotelli, teeme veel ühed joogid ning räägime kuni baari sulgemiseni J. Eestlastele, kes Taavi juures pikemalt peatuvad korraldab ta ka mõnusaid väljasõite tutvustamaks rohkem siinset elu ja kui muidu on toa hind 35 usd, siis eestlanes saab ikka 28-ga. Teenindajad vastuvõtus on välja koolitatud, kui näevad Eesti passi, siis kutsuvad kellegi omanikest, Taavil on alati hea meel kaasmaalasi võõrustada!



Tundub, et igal pool on ainult ausad inimesed, sest äri käib aga müüad magavad. Ei ole märganud, et keegi kasutaks pahatahtlikult ära nende väsimushetke.

Jalutame ka randa, pidu käib, tulekeerutajad pakuvad taas kena etteaste. Kohtame tuttavat ameeriklast, aga kuna ta on veidi rohkem joogine, räägib juttu ja sööb samal ajal ja riisiterad lendavad suust, siis ei tahtnud eriti kauaks tema seltsi jääda. Tutvust tuleb sobitama ka purjus leedukas, tegelikult pole rahvusel vahet, kui inimene  on üle keskmise purjus siis kainele inimesele on ta ebameeldiv.

T 01.12.2015 Shianoukville

Magan uues kohas hästi, Anneli seevastu kehvasti, oli terve öö ventilaatori undamist kuulnud.
Hommikusöögiks puuviljad ja Rakvere vinnutatud liha, soojas kliimas polegi palju vaja. Noa arbuusi lõikamiseks saime Raiko baarist, taldrik meie hotellist ja lusika turul, selline see seljakoti reisija elu on J, alati saab hakkama!
Eile kui mina sobitasin vestlust ameeriklasega, rääkis Anneli siinsete eestlastega ja täna oodatakse meid nende hotelli külla J. Meie majutusest mitte kaugel on eesti omaniku kaunis hotell nimega Beach Road.
Käisime korra BeachRoadist läbi, kohtasime eile õhtust noorpaari, omanike kätte ei saanud ning suundume randa. Annelil on nii tundlik telefon, et annab teada – UV tase on liiga kõrge ja see peab varju saama.





Algul veidi pilvitab, pärast kõrvetav päike ja mõnusalt-mõnusalt soe vesi! Minus vist peab midagi slaavlasliku olema. Nimelt, peab vestluseks mind kinni mingi libedik, et lobised kuidas tal läheb, kas meile meeldib, siis jõuab ta ära rääkida oma armuelu jne… vastusele olen Eestist, lisas ta kohe, et talle tundub, et ma oskan veidi ka vene keelt J.
Tunnen, et tänaseks päikesest aitab ja tulen enne Annelit rannast ära. Seni kuni hostelis teda ootan panen teleka mängima ja mis sealt tuleb, *Näljamängude* viimane film. Nüüd ootab Anneli minu järgi, et saaks õhtustama minna.

Jalutame veidi, sööme oma hostelis, jaluatme rannas. Õhtuti on põnev rannas jalutada, sest korraldatakse erinevaid etteasteid. Meid paelus tulemäng, naudime öist merd ja taevast ning hostelisse tagasi jõuame peale südaööd.

E 30.11.2015 Battambang – Phnom Penh – Shianoukville

Hommikul 7 paiku oleme Phnom Penhis, et vahetada bussi. Keegi midagi väga selgelt ei räägi, kuidagi aimad, mis nüüd edasi. Taas peame ennast kuskil registreerima. Igalpool mega paberimajandus, ühtset arvutisüsteemi ei ole, kõik asjaajamised läbi telefoni. 1h ootamist ja tulebki buss, mis meid rannapuhkusele viib J, 4h saab 6h reis.



Pika sõidu peal tehakse mitu vahepeatust, tutvun venelastega Peterburist. Nemad just tulnud Singapurist, oma reisiga väga rahul, mees juba 5-6 kord Kambodžas ja väga meeldib siin maal puhata.
Jõudes Shianoukvillesse põrkame kokku kasuahnete tuk-tuki meestega, aga kuna oleme juba õppinud kauplema ja teame ka asjade maksumust, siis kaupleme hinnaks 2-3-1 usd in kohta ning üks tüdruk sõidab meie kanti ja koopereerume temaga.
Suhteliselt lihtsalt leiame oma ööbimiskoha ’@home’. Väga tagasihoidlik elamine, esimene tuba ei rahuldanud kohe üldse ja läksin peremehega rääkima, oli mõistlik mees ja andis meile veidi parema elamise. Tuba on ventilaatoriga.
Lõpuks rannapuhkus - päike, soe liiv ja soe vesi. Päris rannas on süsteem, et osta meie baarist midagi ja siis saad tasuta ka meie rannatoole kasutada. Meie midagi osta ei taha ja jalutame mööda randa seni kuni leiame liivariba, kus keegi midagi ei müü J. Oleme hädas libamunkadega (pidavat olema Hiinast), kes tulevad ja õnnistavad, riputavad kaela ja kätte mingisuguseid ehteid ja siis küsivad raha. Lasen end korduvalt õnnistada ja kui ütlen, et raha rannas kaasas pole võetakse nänn küljest ära ja minnakse uut ohvrit otsima.





Õhtusöök ööturul, saab vabalt 1-2 euri eest söönuks ja ostame puuvilju kaasa. Õhtul läheme Raiko juurde Amigo baari. Viime kingituseks Eestist toodud magusat ning satume lobisemise soonele. Saame teada, et kohapeal tegutseb u 12 eestlast ja põhiliselt kinnisvara äris. Kohtume baaris huvitavate inimesega ja küll on hea ikka keeli osata. Isegi kui osakad vähe, on ikka hea. Kõigepealt tutvume venelasega, kes juba pool aastat siin elab ja tahab pere ka siia tuua ning päriseks jääda. Järgmisena tutvume huvitava elulooga ameeriklasega – 11 aastat usa mereväelane ja nüüd IT õppejõud ja tema elu koosneb õpetamisest ja reisimisest. Teeb erinevates riikides aasta kuni kaks töölepingud ja liigub uude riiki. Minu jaoks issand kui põnev ja me lobiseme ja lobiseme ja jutule lõppu ei tule J. Parimad kohad, kus ta õpetanud on Jaapan, Hiina, India ja Bhutan kuna seal õpilased tahavad õppida ja võtta õpitavast maksimumi. Seni kuni mina räägin usakaga tulevad baari ülejäänud siin äri ajavad eestlased, jõuan neile vaid tere öelda, aga Annely saab nendega suhelda.
Tuul tõuseb ja välgud taevas ning Raiko ennustab vihma. Teel oma ööbimiskohta jääb üks noormees meid vaatama ja siis selgub, et eestlane. Vahetame paar sõna ja lepime kokkusaamise nende hotellis, mis omakorda kuulub ka eestlastele. Üli lahe kohata lõpuks eestlasi ja kohe nii paljusid!

Üks väike negatiivne asi – Raiko baaris on Jimi öömaja reklaam, kus ööbimise eest küsitakse 15.-usd, huvitav meie maksime 35.-. kas tal on siis erineva mugavusega toad???