Astume sisse
hotelli kõrval olevasse söögikohta ja meile antakse venekeelne menüü. Mul on
tunne, et kõik mida on võimalik siduda vene keelega, see kõik on seotud suure
rahaga. Vaatame hinnad üle ja otsustame tänavale sööma minna, hommik on pilves
ja läheme Ba Ho koskesid otsima.
Sõidame mööda
rannikuäärt, siis kiirteele ja sealt 7-9km pärast keerame külavaheteele, kui
tee ääres silti poleks, siis ei oskaks küll teel maha keerata. Mõned km-d ja
olemegi kohal, 500m jalutame mööda kivist džungliteed ja siis tuleb tõsine
ronimine, kuid kõik see oli seda väärt. Kivid, kosed, kolm basseini, ujumine ja
peale meie ainult neli inimest rajal. Pole olnud ammu sellist vaikust, et
kuuled veevulinat ja lehtede sahinat. Nautisime kõike seda mõned tunnid! Tagasiteel
rolleri juurde hakkab ei tea kust vihma sadama, paras aeg teha üks õlu ning
saabub suurem rahvahulk. Meil jälle vedas! J
Sööme ühes
külas lõunase supi, kus tundub, et eriti turiste ei käi, sest peale hello ei
osanud ükski pereliige, kes meie söömist vaatama istus, midagi öelda.
Tagasi sõidame
mööda kiirteed, sest kütuse osuti hakkab nulli langema ja nõnda võidame oma
10km.
Ostan 1,5h Vietnami
massaaži, sain aga 1h, siis peale märkust tehti veel 20min käsi ja jalgu. Massaaž
iseenesest polnud paha, aga võrreldes sellega, mida ma kogesin eelmine kord
seda riiki ja linna külastades on võrreldamatu. Kõige rohkem tekitas pettumuse
asjaolu, et massöör isegi ei tea, mida ta tegema peab. Peale mõningaid
seletamisi/selgitamisi saime salongi perenaisega kokkuleppele ning maksan
eelnevalt kokkulepitud summast veidi vähem J.
Seni kuni
mina massaažis olen tutvub Margus mehega, kes homme alustaks 3 päevast tuuri
mootorratastel Dalati. Appi, see on nii ahvatlev, et läheme lootuses teda veel
kohata linna peale jalutama, aga kahjuks polnud meil õnne.
Margus saab
öösel sipelgate poolt puretud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar