Maandume
Bangkokis ja üritame esimese asjana leida koha, kus saaks vormistada viisa.
Tegelikult on sellega väga tobe lugu, sest vajame viisat ainult selleks, et
kätte saada oma pagas ja minna järgmisele lennule, mis viiks meid Laose
pealinna. Väikeste viperustega, väikeste kavalustega (viisa järjekorrad olid
päris pikad ning liikusid kohati väga aeglaselt) said meil viisad tehtud. Tore
oli see, et meie kotid olid viimased, mis olid jäänud pagasilindile ja need
olid ilusti maha tõstetud ning nende juures valvas lennujaama töötaja. Tänasime
teda, ta naeratas ning lahkus vaikselt. Viisa maksis 1000BAT/in ehk 43 USD.
Muidugi tuli see summa maksta kohalikus rahas, aga seda sai probleemideta
vahetada viisa vormistamise sissepääsu juures.
Käime korraks
ka lennujaamast väljas, aga väga soe ei tundugi olevat. Peab mainima, et ka
lennukis ja lennujaamas oli jahe. Uskumatu, oleme lennanud nii pika maa, et
saada sooja, aga ei, tuleb kanda pikkade varrukate ja säärtega riideid. Lennuni
Vientianesse on jäänud mõned tunnid ja sisustame need lennujaamas jalutamisega.
Lõpuks Laos
ja lõpuks on soe, alaku nüüd meie seiklused, hurraa! Viisa maksab 30USD
inimene. Peab tõdema, et raha teeb igal pool imesid. Nimelt, peab viisat
taotledes sul olema ka üks foto kui sul seda ei ole, siis lihtsalt maksad 1USD
rohkem ja saad ikkagi oma viisa kätte, nii lihtne see ongi J.
Võtame takso,
et saada kesklinna, maksab 7USD, kuigi LP (Lonely Planet) väidab, et saab ka
viiega. Kas me ei osanud kaubelda või on hinnad alates raamatu väljalaskmisest
muutunud, pigem arvan esimest varianti. Olime LP ühe ööbimiskoha valinud ja
soovisime, et meid sinna viidaks. Taksojuht panebki meid ühe tänavanuka peal
maha ja annab suuna kätte ning samas soovitab, et ööbimiskohti on ka
paralleeltänavatel. Saame valitud hostelis ühe viimastest tubadest ja maksame
10USD öö eest. Peremees soovitab jääda kaheks ööks ja siis edasi liikuda.
Broneerime sõidu Vang Viengi, mis läheb meil maksma 18USD kaks inimest.
Koheselt saab
meile selgeks kohalik komme, et majja ei siseneta jalanõudes vaid need jäetakse
maja ette matile. Jalanõud on ka öösel maja ees väljas ja kuhugi jalutama ei
lähe. Esimese asjana jäävad silma luxautod, järjekordne näide kui lähestikku on
rikkus ja vaesus, sest linna üldpilt selles rajoonis pole kõige rikkalikum.
Viime asjad tuppa ja läheme linna peale jalutama. Üks väike häda mul Margusega
on – kõik templid on tema jaoks putkad ning need teda eriti ei huvita kuid
vapralt ta tajub seda, kuidas ma teda ühest pühakojast teise vean.
Suur kuumus
ajab jooma ning peale väikest degusteerimist ostame lintšijoogi, see on nii
hea, lausa jumalik. Jõuame Mekong jõe äärde, aga see on üllatuseks poolenisti
kuivanud. Kinnitame keha Lao nuudli-mereannisupiga, tutvume meeldiva paariga
Ghanast ja otsustame jääda päikeseloojangut ootama. Jalutame promenaadil,
pildistame munkasid ja ostame pannkoogi banaanidega ning sellest saab alguse
minu kannatuste õhtu J. Pannkook osutus tõeliselt heaks ja lisaks sellele,
et ma sõin ära eelviimse tüki oskasin ma alla neelata ka viimase tüki ning
peale seda Margus mulle armu ei andnud – algas liigsete kcal mahajalutamine.
Kõigepealt kõndimine Mekongi kallastele, selleks tuleb mingitest kivistes
kallakutest alla ronida, liiva sees sumbata ning just kui sellest veel vähe oli
tuli ööpimeduses avalikus pargis korraldatud aeroobikatunnist osa võtta. Kohalikud naised, mina ja Margus ning veel
üks valge mees ja naine kahe juhendaja ja valju popmuusika saatel lõbusalt
kepslemas, see oli tõsiselt fun!
Väike
jalutuskäik läbi linna, veidike ekslemist ja olemegi enne keskööd *kodus*
tagasi. Margus võtab koha rõdul sisse ja
mina lähen ennast karastava jaheda veega pesema. Meie toal on wc ja vannituba
koridori peal, toas pistikutes voolu ei ole, seega akusid saab laadida ainult
koridoris, kus on 2 pesa - kes ees see mees. Saab ka natuke pesu pestud. Õhtul
voodi olles võtame ka igaks juhuks kõhurohu (Vana Tallinn) ja lobiseme niisama.
Laose pealinn jättis esimesel päeval väga meeldiva mulje – kuigi turiste on
palju on siiski rahulik, ei midagi liigset ega pealetükkivat, inimesed on
avatud ja sõbralikud.
Miks küll on
igal pool tohutult suured padjad, mul on täitsa võimatu nende peal magada!
Õnneks oli mõistust lennukist üks padi kaasa võtta.
Öösel tulevad
naabrid ja kõik kostub nii hästi läbi, et Margus arvab, et keegi on meie tuppa
ära eksinud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar