12.02.13 SAIGON (HCMC)

Hakkab lähenema meie reisi  ja puhkuse lõpp ning jäänud on viimane sihtkoht, see on HCMC – Ho Chi Minh City. Hommikul on Margus varakult üleval ja teeb viimaseid pilt päikesetõusust ja mererannast.

Bussisõit linna möödub sujuvalt, tehakse vahepeatusi ja siis näen oma üllatuseks, et rollerit veetakse bussi pagasiruumis. Mingis peatuses rolleri omanik väljub bussist, bussijuht aitab tal rolleri pagasi ruumist kätte saada, siis annab mees gaasi ja läinud ta oligi.  Ei tea, kas meil on ka võimalik rollerit bussi pagasiruumis transportida?

 

 

Buss peatub Saigoni kesklinnas ja meie lähme endale ööbimist otsima. Vaatame LP poolt soovitatud kohtasid, aga need meile ei meeldi. Võtame siis ette seljakotirändurite tänava, mis on mõlemalt poolt tihkelt täis ööbimis- ja söögikohtasid. Need kohad, mis meeldivad on juba täis või hinnaklassilt mitte sobivad ja need, kus kohti oleks on ikka õudsed. Otsime päris kaua ja lõpuks leiame hea koha 5-7 minuti jalutamise kaugusel, mis on mõnusasti suurest liiklusest eemal. Kotid tuppa ja linna peale jalutama. See reis on olnud tohutu jalutamine, vahest on jalad kohe haiged sellest tatsamisest, aga teeme siis väikse puhkepeatuse ning rõõmsalt edasi. Pean ennast taas kordama, et nii palju on muutunud eelmisest korrast kui Vietnami külastasin. Üritan jälle tuttavaid kohti otsida, aga kuna ma neid reeglina ei leia, siis selline mõttetu tegevus väsitab hirmsasti Margust ja ma loobun, mis ma ikka seda vana asja taga ajan J.

Endiselt on TET aega ja kõik kohad on kinni. Jalutame mõned tunnid ja jälgime, mida teeb linnarahvas pühade ajal. Tänavatel rahvast väga palju ei ole, seevastu  platsil, mis on kujundatud meelelahutuseks ja laadaks on rahvasummas raske liigelda. Kuna ka enamus söögikohti on kinni, siis sööme jälle tänaval suppi J.

 

Vahepeal puhkame hotellis ja siis õhtusele linnatuurile. Tänu õhtul on plaanis olla seljakotirändurite tänaval. Rahvast sellel tänavalõigul on palju, ma arvan, et siin peatumine on populaarne, eriti saad sellest aru õhtutundidel. Õhtusel ajal laotavad kohvikud oma tegevuse jalakäijate alale, jalakäijad koos autode ja rollerite, rataste ja mootorratastega liiklevad sõiduteel. Kindlasti on see suurepärane koht teha uusi tutvusi, aga on liigagi lärmakas. Suurem osa inimesi aga istub toolidel vaatega tänavale ja vahivad tuima pilguga liikuvaid sõidukeid või ületee sama moodi istuvaid inimesi. Mina seda ei mõista, aga Margus arvab, et väga chill on nõnda istuda, lobiseda, mõni õlle juua ja kulgemist enda ümber jälgida. Paistab, et Margus hakkab Vietnami rütmi sisse elama J!

Õhtul käime läbi kõik ümbruskonna reisibürood, et vaadata, millist tuuri oleks võimalik võtta nendeks päevadeks kui siin oleme. Margusel tekib kaks soovi - tunnelid ja Mekongi delta. Suureks kurvastuseks on kõik kohad Mekongi delta 2-päevasele tuurile välja müüdud, seega jäävad ainult tunnelid.