25.01.13 VANG VIENG – LUANG PRABANG

Margusel äratus 7.15, sest kolmveerand tunni pärast algab kross motikatel mööda tolmused teid. Ma arvan, et see on tema reisi üks kõrghetkedest, arvestades  kiindumust metallsõpradesse J.

 

Minul jätkub und kella üheksani. Maksan ära meie ööbimise ja bussipiletid Luang Prabangi. Väga meeldiv peremees, palub meil veel mõneks ööks jääda. Hea meelega, välja arvatud asjaolu, et iga hommik kirevad kuked ja selline maalähedus Margusele hästi ei meeldi. Mina magan kõrvatroppidega, seega päris ok. Väljakirjutamine on muidu 11.00, aga peremees lubab tuba tund aega kauem kasutada ja kui Margus peaks veel hiljem tagasi tulema, siis saab ta end pesta eraldi dušširuumis, mis asub esimesel korrusel. Bussi väljasõit on kirjade järgi kell kaks, aga valmis peame olema pool tundi varem.

Pakin kotid, vahetan raha (Vientianes oli soodsam kurss) ja jalutan jõe äärde päikest võtma. Halastamatult on kell keskpäevas ja hakkan hotelli tagasi jalutama ning näen Margust, kes motohulludega ringi kihutab. Alguses ei tundnud teist äragi! Mõtlesin, et keegi niisama tuututab ja teretab, aga lähemal uurimisel selgus, et tolmukihi all on minu armas reisikaaslane J.

Linnas on juba tuttavaid nägusid, kellega tervitame. Margust oodates avastan, et meie Nana külalistemaja pakub tasuta vett, kohvi ning banaani. Kirjas on küll 7.30 – 11.00, aga kui võtan nescafe pulbrit ja kuuma vett lõunasel ajal, ei vaata keegi viltu ega küsi selle eest raha. Miks ma küll ostsin eile kohvi 3 euri eest ja täna joon juba teist tassi tasuta?! J

Hommikuti on Laoses pilvine (paari päevane vaatlus), päike tuleb välja 12-13 paiku, see on vist ka põhjus, mis tubing algab 12.30.

Tundub, et täna hakkavad õlad nahka ajama.

Margus jäi oma sõiduga rahule. Algus võttis veidi kauem aega kuna proovisõidul läks rehv katki, aga pole ka imestada, sest teedel pidi palju naelu vedelema. Sõitjaid on neli - Tom, Margus ja veel kaks meest. Tom – on tulnud siia aasta tagasi, kui vähegi hästi läheb tahab jääda kauemaks. Õpetab kohalikele lastele, et prahti maha ei loobita. Nimelt kui küladest motikatega läbi sõidetakse ja peatusi tehakse, siis jagab ta lastele koome ja kommipabereid ei tohi ükski maha visata vaid peavad panema need Tomi mootorratta küljes olevasse kilekotti. Ta töötab 7 päeva nädala ja iga päev kaks sõitu, ei tule raha kergelt mitte kuskil.

 

13.30 istume suure ähmiga valesse bussi ja oleksime ääre pealt Vientianesse tagasi sõitnud, aga õnneks peremees märkas ja bussijuht sai ka aru, et inimeste arv, mis pidi Nana juurest peale tulema ei klapi. Paar minutit ootamist ja tuli ka meie buss. Pool tundi ootasime bussijaamas, aga kedagi peale ei tulnud, saime privaatsõidu. Päris hästi aru ei saa, kuidas nende bussisüsteem töötab, aga meile tundus, et äkki võiks omavahel rohkem koopereeruda.

Sõit Vang Viengist Luang Prabangi kulgeb mööda mägiteid, keskmine kiirus 50km/h. Kõik on sama nagu Kesk ja Lõuna Ameerikas – mäed, taimestik, sik-sak mägiteed, majad ja inimesed, kes nendes elavad tunduvad keskmisest vaesemad, augud ja varingud teedel, veised, kitsed ja sead vabapidamisel. Mõtlesime, et miks nii paljud elavad kaljuveeredel, kas nad kasvatavad siin midagi või on mingi aeg sõja eest ära tulnud ja jäänud, ei tea. Mägiteedel näeme valgeid jalgrattureid N+M ja N+N, mina vist sellist sõitu läbi teha ei suuda, sest tõused ja langused on suured ja nõuavad hea füüsilist ettevalmistsust.

 

Kella 19.30 paiku jõuame sihtkohta ja oh seda halba üllatust, meid pannakse maha bussijaamas, mis on 2km linna äärest ja 4km kesklinnast. Juht, kes meid siia tõi inglise keelt ei oska ja polegi muud teha kui kotid bussist välja ja vaadata, mis edasi saab. Lihtsalt ei oska kohe kõige peale tulla – küsida, kus meid Luang Prabangis välja tõstetakse? Kuidagi tundus loogiline, et kui Vang Viengis viis transport meid linna ja mingi võõrastemaja juurde, siis nüüd peaks see sama moodi toimima, aga võta näpust. Järgmine mure on tuk-tuki sellid, kes samuti inglise keelt ei tea (või teesklevad, et ei oska). Teavad ainult summasid nimetada ja siis ma tundsin, et sellest nahhaalsusest saab tänaseks küll ja enne ei andnud alla kui sõit linna sai kaubeldud poole odavamaks. Tuleb kindlasti veenduda, kuhu teid viiakse, sest kui mees ütles alguses koha nime ja kaarti vaadates taipasime, et meid ullikesi oleks välja tõstetud üsna pea L. Saime uuesti täpsustada, et ikka kesklinna ja kokkulepitud summa eest.

Täna on siin linnas mingi jama, kõik majutuskohad on täis. Paljud seljakotiga inimesed tulevad meile vastu ja küsivad, kas oleme juba ööbimiskoha leidnud ja mis raha eest. Väga kallites kohtades on muidugi vabu kohti, aga meie ole need, kes suudaksid endale seda lubada. Õnneks saame ühes kohvikus USA-katega tuttavaks ja nad jagavad infot, milliselt tänavalt võib veel otsima minna. Hinnaklass on tunduvalt kõrgem kui eelmises kohas. Peale pikka jalutuskäiku ja pikki vaidlusi võtame ühe öö kohas, mis on suure tee ääres. Tegelikult olin mina suur jonnija, sest mulle ei saa magada suure lärmi sees ja mulle ei meeldi kui tänava ving tuppa tuleb. Margus lihtsalt suutis nii resoluutseks jääda, et tema kallisse kohta ööbima ei lähe ning tegime diili, et homme otsime midagi paremat. Paneme kotid ära, Margus peseb oma krossiriided puhtaks ja lähme linna peale jalutama. Enne jalutukäiku tuleb Vanake välja võtta ja tuju parandada, homme on kõik kindlasti roosamates toonides, aga täna tuleb juua! Leiame kõrvaltänavast vaikse koha, mis on küll veidi kallim, aga mulle meeldib see kordades rohkem, täna on kõik toad täis, aga homme mõni vabaneb ja broneerisime ühe toa endal.

Otsime odavamat söögikohta, aga hinnatase on igal pool kõrge. Võrrelda VV oli supp 15000, siin 25000, supp oli muidugi hea, ports suur, meeldiv teenindus, aga jah siin linnas kulub raha tunduvalt rohkem kui eelnevates linnades. Ööturg hakkab just läbi saama ja näeme kui palju prügi see endast maha jätab. Hommikuks on kindlasti kõik koristatud, aga paneb taas mõtlema, kui palju inimesed seda ikka toodavad! Jalutades tagasi ööbimiskohta saame flaieri tasuta joogile ja mõtleme, et lähme istume, võtame joogi, tutvume inimestega ja elu läheb paremaks, aga ei täna on tähtede seis vale. Saame mingi õudse süstlajoogi, mis isegi Margusel alla ei lähe. Süstlajook oli viimane piisk, mis minu masendustaset tõstab, tahan tagasi VV-i!!!

 

Ööbimiskoha jõudes näeme, et peremees on sõpradega ümber laua söömas/joomas ja otsustame, et Margus läheb tutvustab neile Vana Tallinna maitset J. Kuigi 3-st mehest üks oskas veidi-veidi inglise keelt jäi Margus kadunuks mitmeks tunniks. Midagi pole teha, alkohol on see, mis murrab barjäärid ja ühendab rahvad. Algul olid kohalikud umbusklikud ja lasid Margusel üksi paar pitsi ära juua ja nähes, et mees on ikka veel elus julgesid ka mekkida. Lõppes see sellega, et Vana Tallinnat nõuti juurde!!! Uuriti, kas seda saab osta Laoses – ei, no kas siis Tais – ei, kust saab siis seda jooki – Eestist. Kui Vanake oli joodud ja jää kahe kultuuri vahel murtud, siis hakkas peremees lahkelt õlledega kostitama. Lauda tulid ka teised pereliikmed ning õnneks oli Margusel taskus paar Kalevi lutsukat ning peretütredki said suu magusaks.

 

Linnas pannakse kõik kohad hiljemalt 23.30 kinni, siis oma maja hoovis võib möllata kauem. Kell oli uues päevas kui Margus maga tuli.

 

Tähelepanekud uuest linnast – turiste on palju, istutakse erinevates kohvikutes, restoranides ja muidu söögikohtades. Backpackersite kohtades mängitakse erinevaid mänge, loetakse raamatuid, sõbrunetakse, räägitakse lugusid, lihtsalt ollakse ja see on mõnus. Palju on erinevaid turismifirmasi, kus leiad tuure erinevale maitsele. Oluline, et grupp täis tuleks, siis toimub ka väljasõit.

Veesoojendaja on asi, mis tundub olevat väga hea lahendus säästlikule tarbimisele.