22.01.13 VIENTIANE

Hommikul ei saa kuidagi üles, unevõlg on nende lendamistega tohutu. Esimest korda teeme silma lahti kell 8, siis kell 10 ja lõpuks 11 vägisi ajame ennast voodist välja. Ööd on imeliselt soojad ja seda tõestab asjaolu, et hilja õhtul pestud pesu on hommikuks peaaegu kuiv. Läheme välja sööma ja rattaid rentima, et saaks omal käel linnatuuri ära teha. Rattaid otsides avastasime, et bussisõidu Vang Viengi oleks saanud ka odavamalt. Margus leiutab positiivsema arvestuse kahjude arvutamiseks – mitmest õlust peab ta loobuma, et kiirustamist tasa teha. Reeglina ei tohi kohe esimesest kohast midagi ära osta, tuleb ringi käia, hindu küsida-võrrelda ja kaubelda. Iga eksimine toob meid lähemale reaalsusele, kus veedame järgmise kuu aega.

Otsustame teha ühiskassa, selline süsteem toimis ka Ameerika reisil suurepäraselt. Ratta saime rentida kõrvalttänavalt 10.000 päev + 150.000 käsiraha. Otsustame minna sauna, mis ei peaks raamatu järgi eriti kaugel olema kuid eksime ära ja saame hoopiski nuusutada agulielu. Teravalt torkab silma vaesus vs rikkus võib vist öelda isegi ülim rikkus. Osatame agulist kohalikke mandariine, no ei tonksugi ühist keelt, aga õnneks keha ja kätekeel on rahvusvaheline ning toimiv J. Peale paaritunnist ekslemist oleme promenaadil tagasi ja vahetame lõhikese varrukaga pluusid pikkade vastu, intensiivne päike on jõudnud meile juba liiga teha. Iga kord üks ja sama viga – soov saada kohe väike jume, aga meie valge nahk  toimib millegi pärast hoopis vastupidiselt, kohe villi ja maha kooruma.

 

City touri esimene peatuskoht on That Luang (kuldne tempel, mis on iga Laost ja Vientianet tutvustaval pildil). Põlved peavad kaetud olema ja endale tuleb ümber keerata seelik. Ilus, aga väga turistikoht, aga üks väike seik süvendas veelgi Marguse veidi negatiivset suhtumist sellistesse kohtadesse. Nimelt pakutakse sulle lillekimpe ja küünlaid, mitte raha eest vaid ise sisetunde järgi annetad. Annetasime meiegi ja siiras soovis tahtsime need altarile panna ja küünlad süüdata, aga mida ei olnud olid tikud. Asetasime heade soovidega lillekimbud koos küünaldega altarile ja ei läinud palju aega mööda kui tegime Margusega järelduse, et kõik see värk korjatakse vahepeal kokku ja viiakse uuele annetuslikule ringile.

 

 

Sealt tagasi vändates tundsin, et enam ei suuda ja keha nõuab head tassi kohvi. Peatume True Coffe keti kohvikus ja tellin endale suure latte. Istume mõnusas jaheduses ja mina naudin kohvi, aga Margus millegipärast ei soovi midagi. Kuna kell juba kolmele lähenemas ja me pole midagi söönud ega joonud, siis vedeliku kaotus sellises kuumas on suur. Hästi kasvatatud Margusega on algul raske, ei taha ta isegi tasuta jäävett siirupiga endale teha, pean ise ta eest hoolitsema J. Teen talle klaasikese ja see kaob kui mutiauku ning järgmise teeb ta juba ise endale. Kuna wc paberiga ei ole igal pool hästi, siis toimib meil süsteem kui käime kohtades, kus seda kraami rohkem, siis tuleb veidike kehvemateks aegadeks kaasa võtta. See kohvik oli ideaalne koht veidi maha jahtumiseks ja teatud liiki varude täiendamiseks.

Vientianes toimub sel nädalal turismikonverents ja kui uhked limusiinid mööda teid vuhavad, siis liiklus peatatakse ja peame meiegi rattaga seisma jääma ja eskordi läbi laskma.

Jõuame veidi enne kinnipanekut ka turgu külastada. Ratastega sinna sisse ei lasta, tuleb viia tasulisse parklasse. Müükase kõike, meelde jäävad imelised rahvariided.

Edasi sõidame purskkaevude väljakule kus sööme varem ostetud puuvilju. Sai ostetud mangostange, lintše ja draakoniviljasid. Appi kui head need viljad ikka on J. Õhtul läheme massaaži, mida teevad pimedad.  Tunnike venitamist ja mudimist ning oleme valmis vaikselt päevale joont alla tõmbama.

 

 

Viime rattad tagasi ja hostelisse pesema. Lõpuks nuputan välja kuidas sooja vett saab ning õudusega märkan kui ära põlenud ma ikka olen. Panen oma 6 kihti kreemi ja kõik tõmbub sisse. Järgmised päevad saavad valusad olema L.

Läheme välja õhtustama, aga esimeses kohas valime täiesti valed toidu, üks on tulivürtsine ja teine on paljad salatilehed paari viilu kurgi ja tomatiga. Toit on ikka nii hot, et mina seda ilma õlleta süüa ei suuda. Lohutuseks läksime banaani pannkooke sööma, mis tegi meele veidi reipamaks ja suundusime õhtusele jalutuskäigule. Satume kohalike rikaste meelelahutusele – tütarlapsed rendivad auto, millele on pagasiruumis megakõlar ja nii nad siis sõidavad terve õhtu ühest tänava otsast teise, edasi-tagasi, tagaluuk lahti, muusika möllab ja kohalikud kaunitarid teevad istudes tantsuliigutusi. Eriti rahul on nad kui neid märgatakse ja neile lehvitataks, Margus pole kade poiss ja saab ka kuhjaga naeratusi-lehvitusi vastu.

 

Otsisime uue söögikoha, tellisime kala, mis oli kosutav ja maitsev kõhutäis ning uuesti pannkooke sööma. Viimases pannkookide kohas oli nõnda hea teenindus, et Margus andis suurema heameelega jootraha. Kõhud pringilt täis otsustame koju minna väikese ringiga ja satume purskkaevude platsile, kus mängib elav muusika. Jääme meiegi kuulama (Margus on sillas). Teeme ka mõningad tantsud, oleme muidugi ainus paar ja saame läbi mikrofoni ansambli käest tänusõnad ja kohalikud naeratavad ning plaksutavad. Ainus paar – eesti mees on tantsulõvi!!!  Hosteli uksed suletakse 23.30, jõuame mõned minutid enne ning siis kohustuslik vanakese ring.

 

Marguse tähelepanekud  - öötüdrukud on siin kenad, palju on paare valge vanem mees ja lapseohtu kohalik tütarlaps, ATM, nutitelefonid, tahvelarvutid, megauhked maasturid, uskumatu kust kohalikul rahval selline raha. Meie oleme vaesed turistid, muud ei oska küll öelda.

Öösel pakime veel asjad, et hommikul jõuda kohvi juua ja 9.20 hakkame Vang Viengi poole sõitma. Tuleb jõuda veel ka raha vahetada – 1USD on 7, 934 kohalikku.