Hommikul on
äratus varajane, sest sooja vett saab kell 6-6.30 ja hommikusöök on kell 7.
Jõuame
saarele, mille sisemuses on koobastik, minu arust on see väga vinge koht ja
ainuüksi juba selle pärast tasus seda tuuri võtta. Igal pool kus on turism, seal on ka kaubandus. Üks huvitav käsitöö tehnika jäi meile silma - peenikestest paberiribadest tehtud kujutised.
Sööme lõuna
ja algab tagasisõit, võtame õhuvanne laeva ülemisel tekil ja täname ilmataati.
Ilm on väga vahelduv, aga meil tõsiselt vedas. Kuigi päikest ei olnud, aga kogu
reisi jooksul ei sadanud. Tagasisõidul hakkab mul pea valutama ja Margusel
tekivad kõhuprobleemid. Pool tundi enne sadamasse jõudmist algab tugev sadu.
Laeval rääkisime
hindadest, mida selle tuuri eest keegi maksis, odavaim oli 80USD, siis meil 85,
aga oli ka 125/in, aga kõige kehvemalt läks ühel mehel Ameerikast, kes maksis
3päeva eest 290. Kolm päeva ja kaks ööd, millest ühe öö veetis saarel oma kuludega
ja nüüd laevas oli tal äärmiselt tagasihoidlik tuba ning lisaks oli ta ise
rentinud mootorratta ja tulnud Hanoist Halong Bayle (30USD päev). Viimase näitega
tuletame endale taas meelde, et uuri hindasid ja kauple!
Bussiga tagasisõidul
näeme, kus ja kuidas on inimesed sunnitud endale toidupoolist kasvatama. Põllud
ja aialapikesed on meie mõistes ekstreemsetes kohtades ehk sellist toitu ei
tohiks suu sissegi võtta, aga nemad kas seda ei tea või pole neil muud
väljapääsu. Kultuure kasvatatakse näiteks kanali ääres, milles voolab mingist
tehasest saabuv aurav reovesi või ülimalt tihe liiklus ühel pool 3m aiamaad ja
teisel pool raudtee. Mul kaob küll tükiks ajaks rohelise söömise isu L.
Peab veel mainima, et riisipõldudel on ka kadunukeste hauad.
Õhtul üritame
minna väiksele jalutuskäigule, aga see on lootusetu – mega liiklus, müra,
heitgaasid, tänavad on müüjaid täis, s.t sina saad jalutada ainult sõiduteel. Müüakse
kõike, osad on pealetükkivamad, osad istuvad vaikselt ja loodavad, et keegi
mõne asja ostaks mõne asja. Majad on kitsad, aga sügavad. Isusaks on tehtud
ainult maja esikülg, sest teistele külgedele võidakse iga kell uus maja
ehitada. Trepikojad on kitsad, majade vahelised vahekäigud on veelgi kitsamad
ja pimedad. Ei kujuta ettegi, millistes tingimustes nad elavad, sest paljud
tulevad süüa tegema õue ja mitte müügiks vaid iseeendale.
Teeme siis
juba tuttava ringi ümber järve, mis on vana linnaosa keskel. Sööme jäätist ja
lihtsalt jälgime, millega inimesed tegelevad. Aeroobika ja tantsutunnid vabas
õhus, jalutatakse, jookstakse ja lihtsalt istutakse pinkidel ja kõike seda
teevad nii kohalikud kui turistid.
Õhtul
hotellis hakkab uuesti valutama pea, aga ikka lähen korra alla interneti. Poiss,
kes õhtul tööl oli märkas, et ma pole täna just kõige säravam täht, tuli minu
juurde, tegi pai ja küsis, kas ta tohib mulle pakkuda tassi teed. See oli nii
armas J!
Tegelikult
tahaks ära juba siit linnast ja juba homme on see võimalik J.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar