Hommikul 7
ootame bussi, enne jõuame üle tee kohvikus võtta tassikese kohvi, kus tutvume
Peterburis elava ema ja tema kahe tütrega. Tütred elavad juba neljas kuu Mui
Nes ja õpivad lohesurfamist ning teevad juhuslike tööotsi ja ema puhkab terve kuu
koos nendega.
Saabub
minibuss ja istume suvalistele kohtadele teades, et varsti istume ümber suurde buss
ja seal juba arvestame päikese liikumist jne. Üllatus, üllatus, korjame linna
pealt bussi rahvast täis, aga ümberistumist ei toimugi. Selles minibussis
Margusel põlved nina all, päike peale paistmas me neli tundi Mui Nesse
sõidamegi. Tee pealt korjatakse rahvast juurdegi, sest Uus Aasta hakkab
lähenema ja inimesed tahavad oma lähedaste juurde saada ning nad on suurima hea
meelega nõus istuma vahekäigus kottide otsas ja esiukse trepil. Vene tüdrukute
kõval häälel tehtud avalduse järel – astanavis idiot, v tualet nada – tehakse
põllu ääres pissipeatus ning tunnike enne sihtpunkti on pooletunnine peatus
keha kinnitamiseks.
Mui Ne võtab
meid vastu vene keelsete siltidega ja sellest armsast kohast (aastaid tagasi
Vietnami külastades oli see minu lemmikkoht) pole midagi järgi jäänud. X kohas
pannakse meid maha ja ma ei tunne isegi ära kas see on linna keskel või põhja
või lõunapoolne ots, kõik on nii muutunud. Küsime taksojuhi käest kus suunas
võiks meie hotell olla ja kas on kaugel. Saame suuna ja polevat kaugel, hakkame
astuma. Vahepeal laseb Margus end ühel rollerimehel ära keelitada, et äkki
tahame üht kena ja odavat ööbimiskohta vaadata. Sõidavad linna teise otsa kohta
üle vaatama, mina jään kottidega palmi alla ootama. Koht õnneks Margusele eriti
ei meeldi ja me otsustame varem broneeritud hotelli minna. Tegelikult tegi
broneeringu Indrek, kes elab juba aastaid siin ja suurema heameelega aitab
igasugu asjaajamistega ning temaga saab ühendust võtta tripi kaudu. TET on kõik
hinnad ajanud mitmekordseks ehk tuba maksab nüüd 43, aga tava olukorras 28USD.
Hotelliga on
väiksed jamad, nimelt tuba kuhu oleme planeeritud pole veel vabanenud ega
koristatud. Kohe-kohe, veidikene läheb vaid aega lubab peremees ja ootame
heausklikult tunnikese, käime söömas ja
ootame veel tunnikese ning kolme paiku, kui koristaja teeb viimaseid tõmbeid
põrandalapiga juhatatakse meid tuppa J. Võtame sisehoovis
tunnikese õhuvanne ja õhtul linna peale. Äkki leian mõned tuttavad kohad.
Margus on veidi pettunud, sest olen eelnevalt oma jutuga Mui Nest loonud
paradiisi kujutelma, aga hetkel pole ta seda veel tajunud.
Meie
pisikannatused saavad tasutud kõrgemalt poolt, nimelt leian hotelli ees maast
raha 200000, mis teeb umbes 10USD, saame õhtul ’tasuta’ süüa J!
Hotell on
tõsiselt hea, kogu reisi kõige luksuslikum ja tegelikult väga oodatud.
Väikeseks miinuseks on asjaolu, et hotellil on liivrand ainult hommikutundidel,
siis kui on mõõn. Muidu ulatub vesi rannal oleva betoonsillutise keskele.
Ostame õhtul
ära piletid Saigoni, sest homme on enamus kohtadest kinni. Erinevatel
vahendajatel on hinnad väga erinevad. Oleneb, kas lähed istumisbussis või
lamamisbussis. Otsustame minna istumisbussis ja hinnaks kujuneb 11USD ja pileti pealt
teeb tüdruk, kes meile need müüb veel 1usd endale taskusse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar