08.02.13 MUI NE

Hommikul 7 ootame bussi, enne jõuame üle tee kohvikus võtta tassikese kohvi, kus tutvume Peterburis elava ema ja tema kahe tütrega. Tütred elavad juba neljas kuu Mui Nes ja õpivad lohesurfamist ning teevad juhuslike tööotsi ja ema puhkab terve kuu koos nendega.

Saabub minibuss ja istume suvalistele kohtadele teades, et varsti istume ümber suurde buss ja seal juba arvestame päikese liikumist jne. Üllatus, üllatus, korjame linna pealt bussi rahvast täis, aga ümberistumist ei toimugi. Selles minibussis Margusel põlved nina all, päike peale paistmas me neli tundi Mui Nesse sõidamegi. Tee pealt korjatakse rahvast juurdegi, sest Uus Aasta hakkab lähenema ja inimesed tahavad oma lähedaste juurde saada ning nad on suurima hea meelega nõus istuma vahekäigus kottide otsas ja esiukse trepil. Vene tüdrukute kõval häälel tehtud avalduse järel – astanavis idiot, v tualet nada – tehakse põllu ääres pissipeatus ning tunnike enne sihtpunkti on pooletunnine peatus keha kinnitamiseks.

Mui Ne võtab meid vastu vene keelsete siltidega ja sellest armsast kohast (aastaid tagasi Vietnami külastades oli see minu lemmikkoht) pole midagi järgi jäänud. X kohas pannakse meid maha ja ma ei tunne isegi ära kas see on linna keskel või põhja või lõunapoolne ots, kõik on nii muutunud. Küsime taksojuhi käest kus suunas võiks meie hotell olla ja kas on kaugel. Saame suuna ja polevat kaugel, hakkame astuma. Vahepeal laseb Margus end ühel rollerimehel ära keelitada, et äkki tahame üht kena ja odavat ööbimiskohta vaadata. Sõidavad linna teise otsa kohta üle vaatama, mina jään kottidega palmi alla ootama. Koht õnneks Margusele eriti ei meeldi ja me otsustame varem broneeritud hotelli minna. Tegelikult tegi broneeringu Indrek, kes elab juba aastaid siin ja suurema heameelega aitab igasugu asjaajamistega ning temaga saab ühendust võtta tripi kaudu. TET on kõik hinnad ajanud mitmekordseks ehk tuba maksab nüüd 43, aga tava olukorras 28USD.

Hotelliga on väiksed jamad, nimelt tuba kuhu oleme planeeritud pole veel vabanenud ega koristatud. Kohe-kohe, veidikene läheb vaid aega lubab peremees ja ootame heausklikult  tunnikese, käime söömas ja ootame veel tunnikese ning kolme paiku, kui koristaja teeb viimaseid tõmbeid põrandalapiga juhatatakse meid tuppa J. Võtame sisehoovis tunnikese õhuvanne ja õhtul linna peale. Äkki leian mõned tuttavad kohad. Margus on veidi pettunud, sest olen eelnevalt oma jutuga Mui Nest loonud paradiisi kujutelma, aga hetkel pole ta seda veel tajunud.

Meie pisikannatused saavad tasutud kõrgemalt poolt, nimelt leian hotelli ees maast raha 200000, mis teeb umbes 10USD, saame õhtul ’tasuta’ süüa J!

Hotell on tõsiselt hea, kogu reisi kõige luksuslikum ja tegelikult väga oodatud. Väikeseks miinuseks on asjaolu, et hotellil on liivrand ainult hommikutundidel, siis kui on mõõn. Muidu ulatub vesi rannal oleva betoonsillutise keskele.

 

Ostame õhtul ära piletid Saigoni, sest homme on enamus kohtadest kinni. Erinevatel vahendajatel on hinnad väga erinevad. Oleneb, kas lähed istumisbussis või lamamisbussis. Otsustame minna istumisbussis ja hinnaks kujuneb 11USD ja pileti pealt teeb tüdruk, kes meile need müüb veel 1usd endale taskusse.