Hommikul ärkame veidi peale 7 ja
hakkame Ele-Riinuga toimetama, pakime asjad ja uute soengute tegemine. Kell 9
ootavad meid Margus ja Siim, et minna hommikusöögile, kuna soengud võtsid
rohkem aega kui planeerisime, siis taas peavad nad üles näitama mõistlikust ja
kannatlikust :).
Imelik, et peale eilset hirmsat õgimist meil üldse söögiisu on, aga on!
Hommikusöögilauas ei pea pettuma ja jälle tuleb enda kõht maksimum täis süüa.
Teame, et täna alates lõunast kuni südaööni veedame lennukites ja
lennujaamades.
Toa äraandmiseni on veel aega,
hommikumantlid selga, päikeseprillid ette ja suund randa. Ilmaga on taas
vedanud, päike. Check out kell 12.00, jätame kotid vastuvõttu ja veel 2h
basseinide ääres. Selles hotellis oleme igal sammul kogenud väga meeldivat
teenindust ja veel üks näide selle kohta – läheme rätikuid võtma ja poiss, kes
neid ulatab küsib, kust me pärit oleme – Eestist. Ma ei tea küll kus on Eesti,
aga sealt tulevad väga ilusad tüdrukud :).
Jack - poiss, kes meid rannas
teenindab, hoolitseb selle eest, et lauas oleksid jahutavad joogid, värsked
apelsinilõigud ja jahutavad rätikud. Täname teda hea teeninduse eest kinkides
talle Eesti lipu,. Oi kui õnnelik ta on ja eputab sellega töökaaslaste ees ja
palub, kas saaks koos pilti, et seda hiljem emale näidata. Kuigi meie aeg hotellis
on juba läbi, aga ikkagi segab ta hüvastijätuks veel ühed jahutavad joogid ja
tänab meid asetades ühe käe südamele. Mulle see koht meeldis, võimaluse korral
tuleksin tagasi!
Buss lennujaama tuleb kella 2-ks
hotelli ette ja algavad lennud, et jõuda Indoneesiasse Java saarele. Kahe
päevaga oleme mõnusalt päikest saanud, Margus peab habemevahust loobuma ja
lihakonserv tahetakse konfiskeerida, lennuk jääb väljalennuga tund aega
hiljaks. Siim loeb kohalikust lehest, et saabub tsükloni serv ja ilm võib
muutuda vägagi tuuliseks. Lennukit raputab pidevalt ja kapten seletabki, et
väljas on tohutu tuul.
Päevad on põnevad ja mööduvad
kiiresti, unustan aina kirjutamast ja pildistamast. Reis on kestnud nädala.
Lennukis on külm. Mina saan nohu,
Ele-Riin köha ja Siim ei kuule ühe kõrvaga midagi, teisega kuuleb kui hästi
kõvasti rääkida, Margus on haiglane alates Eestist. Kõik on tõbised – konditsioneerid,
tõmbetuul, külmad põrandad, see murrab ka põhjamaa inimesed :).
Jõudes Indoneesiasse peame ostma
viisa 35USD ja oleme valiku ees, kas edasi sõita takso või ühistranspordiga.
Tekivad erimeelsused (rahaliselt maksavad sama palju), valime ühistranspordi. Jakarta
on linn, mis vist kunagi ei maga, kell 1 öösel on osa poed ja söögikohad
avatud, tohutu liiklus. Buss viib meid
kuskile linnast välja, sedasi me vähemalt arvame, sest pole võimalik aru saada,
kus miskit algab või lõpeb.
Edasi tuleks minna rongiga, kell
on öösel üks ja rong läheb 07:15. Meid märgatakse, tulevad taksojuhid,
turvamehed, tuleb politsei, kes ütleb, et siin magada ei tohi ja kohale
lendavad moskiitod. Peale väikest arutelu ja kauplemist otsustame minna
taksoga, saame otse Wonosobosse, maksab 2 miljonit. Kuna meie tegevusele on
kohalikud aktiivselt kaasa elanud, siis tulevad nad meid kõik saatma. Kuna asju
on palju, siis autosse mahtumine võtab veidi aega. Siim kui kõige pikem ette
juhi kõrvale, mina ja Margus keskele ja Ele-Riin koos kottidega taha.
Liiklus on kohutav, autos olek
magamiseks ebamugav, aga väsimus teeb oma töö, suigatame vahelduva eduga unne.
Enda arust ma nagu ei maganudki, aga kui Siim ja Margus hakkavad hommikupoole
rääkima, mis öösel tegelikult liikluses toimus, siis saan aru, et olem päris
palju silmi kinni hoida saanud. Ele-Riin nagu alati magab kõige paremini.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar