Reede, 30. september 2016

N 03.12.2015 Shianoukville

Magame 10-ni, minu öö möödus õndas unes, Anneli kuulis müristamist ja vihma ja tema uni oli kehvakene. Pikendame hostelis ja siin linnas olekut 2päeva võtta.
Rendime rattad, 3usd ratas. Nii nagu alati, nii ka seekord vajasid rattad enne putitamist. Mis oli aga huvitav, laenutaja tahtis, et me ise sellega tegeleksime, no siis sai meie mõõt täis ja hääletoon läks karmimaks. Peale seda leiti kõik vajalikud tööriistda jne ja meie rattamatk sai alata.
Põikame läbi Ana Travelist, kus võtame piletid homsele Koh Rong Samlon saarele, ilusa rannaga kiidetud saar. Broneerime ka aja kõrval olevas massaazi salongis.
Sõidame mööda rannikut nii palju, kui see on võimalik. Saame loa ringi sõita ülikalli Sohka Beach Resort territooriumil ja rannas. Liigume edasi piki rannikut, aga väga midagi erilist vaadata ei ole. Arendused ja paremad teed on tegemisel ning kohalikud slummid jäävad järjest uuendustele ette ning arvan, et varsti on nad sunnitud endal uue kodu leidma. Anneli tsekkab kaarti ja leiab saare, mis ei peaks kaugel oleme ning kuhu saab üle silla sõites.
Ebameeldiv üllatus, sild on suletud ning seda valvab valvur, kes näitab sildile. Saame sildilt aru, et sild on hiljuti valminud, investeerinud on sellesse vene nimedega mehed ja avamisel käis kohalik poliitiline koorekiht. Lõpuks varvur leebus ja lubas veerand sillale jalutada ja selle tasuks tahtis meist pilti teha. Anneli tegi sildist pilti ja hiljem netis nimesid googeldades selgub, et tegemist on tõesti vene rikkuritega, kellest ühte otsib interpol rahapettuse pärast, teist süüdistatuna pedofiilia pärast. Kambodža ei ole endale võtnud kohustust kedagi välja anda ja nii saavad sulid siin rahulikult elada. Käivad jutud, et hiljuti oli Kamboža siiski mõned venelased Venemaale välja andnud ja vastutasuks tehti 3 otseliini Venemaa erinevatest linnadest Kambodžasse. Saame teada, et saar kuulubki venelastele ja sinna on planeeritudmega uusarendus.






Äkki vihm ja nii tugev, et peame varju minema, kallab kuskil pool tundi ja sama kiirest kui see hakkas, see ka lõppes. Sõidame ratastega edasi ja juhtub see, mida poleks oodanud, me kaotame üksteis ära J. Mõtlen isekestis, et kuidas Anneli ikka nii kaugele eest jõudis ära sõita, aga ju siis jõudis ja annan pedaalidele valu, aga teda ikka ei ole. Ümbruskonnast midagi ei tea, kaarti pole, aga arvan, et olen peatänaval, jätkan liikumist edasi. Joogi ostmiseks peatun poe juures, kus mulle tehakse uks lahti ja kui lähen kassasse ja mind koheselt ei teenindata, saab kassapidaja *vahetuse vanemalt* noomida.
Sõidan edasi, aga aina hakkab süvenema tunne, et olen kuskil ei tea kus. mõtlen, et veel üks tõus ja kui siis ka tuttavaid kohti ei tule keeran otsa ringi ja lähen tulud teed tagasi. Lõpuks paistab kaugelt kuldsete lõvide ring, ah ma ei eksinudki teelt J.
Jõuan hostelisse, aga Annelit pole! Jõuan dušši all ära käia, kui tuelb Anneli *Kuhu sa kadusid!?* ta vaeseke oli veel mitu korda edasi tagasi sõitnud, aga ei miskit, lõpuks tuvastasime koha kus olime üksteisest mööda sõitnud. Peale väsitavat sõitu soov ujuma minna, aga selline vihm hakkab poole tee peal randa sadama, et keerame ringi ja jooksuga läbi sooja vihma tagasi. Soojal maal on tegelikult vihm väga mõnus, see on soe ja pärast on vii värske, ainus kehv asi, et saab märjaks.
Vihm ei kesta kaua ja massaaži saame kuivalt, Khmeri massaaž on väga lõõgastav. Sööme turul, välja on kujunenud oma lemmikkohad ja tee pealt võtame kaasa pannkoogi banaani ja meega. Kuna jalutame iga õhtu, siis meid vist tuntakse juba ära ja ühe baari omanik küsib –girls,when are you ready to drinks? – ja vastus on klassikaline maybe tomorrow.

Palju, väga palju vanu valgeid mehi ja noorukesi kohalikke tüdrukuid. Algul riivab see tohutult silma, aga sellega harjub kiirest. Kui mõlemad on sellega rahul, no miks mitte. Elu on lühike ja elamist väärt!







Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar