Varajane äratus, poiste juurde
kohvile ja 7.45 oleme sadamas. Muidugi ei lähe midagiõigeaegselt, aga peale 3h
oleme Bali saarel, seal ootab buss, et viia meid lennujaama. Vahe seik ühe
tütarlapsega, kes samuti soovib lennujaama, aga tema paadipiletile oli
unustatud üks tempel löömata ning ta ei saanudki kuskilt õigust. Jutt on lühike
– pole templit, pole bussi. Meist jäi ta igatahes maha, tõenäoliselt tuleb tal
takso võtta.
Taas puudub meie jaoks bussi
sõidugraafikus loogika, esmalt viiakse rannarahvas ära ja peale seda lennujaama
minevad inimesed. Rahvusvaheline lennujaam paistab väljast väga ilus, meid
viiakse veidi eemale siselendude lennujaama. Läheme lennujaama restorani sööma
ning ei väsi imestamast kuidas teatud teenindussfäär on nii segaselt üles
ehitatud, et neil endilgi on raske ning segane töötada. Oleks vaja üht valget
inimest, kes selle loogiliselt tööle paneks J.
Kohalike töötamise harjumused on nii teistsugused, meil on võimatu mõista. Meie
oleme harjunud täpsuse, lubadustest kinnipidamisega ja asjade loogilise
ülesehitusega.
Näeme teadete tabloolt, et lend
hilineb, keegi midagi ei tea. Saame jälgida, kuidas lennult tuleb šeik
saatjaskonnaga.
Lennujaamast bussijaama saame
taksoga. Bussijaamas on igal pool kahtlased tegelased, ei julge kedagi
usaldada. Niisama kassast pileteid osta ei õnnestu, igal pool on mingi
vahemees, kes helistab mingisugusele bossile, kes siis otsustab, kas saame
bussi peale ja mis hinnaga.
Ele-Riin tutvub inglise kohaliku
inglise keele õpetajaga. Lõpuks saame piletid ööbussile ehk magamise bussile.
Buss rahvast täis, istume algul suvalistele kohtadele, siis näeme, et piletil
on kohad, peame kolima tahapoole. Uus ilus buss, auklikud teed, taga hüppab.
Vahelduva eduga suudame isegi magada, vahepeatused, meie ees tüdrukud
Hispaaniast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar