E 06.10.2014 Brunei –Ulu Temburong

Täna ootab meid ees loodusmatk, mis on samuti Siimu ja Allaniga ammu eelnevalt kokku lepitud. Äratus 6.15, tõusmine suurte raskustega, sest üle pika aja mõnus voodi, vaikne öö ja hea uni. Margus valmistab kohvi ja toob naistele kohvi voodisse, teeme mõned võileivad veel Eestist kaasa toodud vorsti ja juustuga, täisterasai on juba kohalik. Jalutame eilse esimese hosteli juurde, kust võtab autojuht meid peale ja viib jõe äärde sadamasse. Paneme nimed ja passi numbrid kirja ja jääme kella 8 paati ootama. Siin istudes ja oodates puutuvad meie reisimeeskonna uued liikmed kokku siinse reaalsusega – PRÜGI, mis ujub igal pool vees.

Arutleme, et kust ikka selline tohutu kogus prahti tuleb, igal pool on sildid, et prahi maha loopida on keelatud! Paat saabub ja me jälgime imestunult, kuidas keegi kedagi ei aita, naised punnivad tõsta suuri kotte ja mehed justkui ei märkagi seda. Siim, kes viitsis veidi eelnevalt kohaliku elu kohta lugeda teab rääkida, et siin ei tohigi mees mingit initsiatiivi üles näidata. Kui naine soovib abi, siis annab ta sellest ise mingi märguandega teada. Kohalik paat, mis sõidab umbes 1h ja mahutab u 30 inimest, kindlasti peab olema soe jakk või kilekas, tuul tõmbab. Eilsetest toostidest oli kasu, sest ilm hakkab selginema ja lootust vihmavabale matkale.

Sihtsadamas ootab meid giid (tütarlaps), kelle inglise keel on väga kehva. Küsimustele vastab siis kui tahab ja nii nagu ise tahab. Küsid üht, aga ta räägib hoopiski millestki muust J. Vahepeal teme kellegi kodus väikese pausi, pakutakse teed, kohvi ja suupisteid. Ülimalt sõbralik vastuvõtt, mind ehitakse kohalikesse rahvariietesse, kõiki ehteid külge panna ei saanud, sest minu jäsemed on kordades jämedamad kui kohalikel. Saime perenaisega hea jutusoonele, sest mainisin, et koon kangastelgedel ja teen ise ka rahvariideid ja siis jätkust juttu kauemaks. Sõit viis meid edasi järgmisesse sadamasse, selline väike jõesadam, kust väljuvad pika ninaga jõepaadid. See sõit on vahva, paat kihutab mööda kärestikulist jõge ülesvoolu. Kui meile tundub, et siit pole võimalik läbi saada, siis kohalikule paadimehele on iga kivi ja sopike teada ja vett pritsides liigume aina edasi.

Esimene atraktsioon puulatvades kõndimine. Jõudmine sinna oli füüsiliselt päris raske, aga kõik see oli seda väärt. Vaade ülevalt on hingemattev! Edasi liigume kose juurde, mille ees basseinis on looduslik kalaspa ja siinsed nahasööjad kalad on mitu korda suuremad kui meil spades, seega ampsavad ka kordades kõvemini. Mega lahe, kõdi ja nalja täie raha eest!

 

Lõunasöök jõe kaldal, paadijuht ega giid ei julge enne süüa võtta kui meil on kõhud täis, me küll kutsusime, et sööme koos, aga nemad ei, võtsid söögi endale alles siis kui meie olime lõpetanud. Liugleme kiirevoolulises jões ja kaifime igat minutit siin looduses. Päevitusi meil kaasas polnud, seega pidime ujuma pesu väel, õnneks olid meie saatjad mõistlikud ja mingid piiranguid seoses ihupesuga ei teinud.

Äkki hakkab giid meid kiirustama, et jõuda kella kolmesele paadile. Saame vahepeal ka teada, et meie giid on alates eilsest väga haige ja veedab päeva koos meiega vaatamata väga kehvale enesetundele. Sadamast tuleb välja, et täna on kohalikel mingi püha ja paadid on ette välja müüdud. Giid seisab pileti järjekorras, meie kui kodutud istume sadamahoone sissekäigu ees põrandal, sest ootesaal on inimesi püsti täis. Teades, et giid on haige käime vahepeal pakkumas, et me võime ka pileti järjekorras seista, aga ta keeldub. Lõpuks saame viimasele kelle kuuesele paadile, aga selleks tuli ka veidi trügida. Eesti inimene ja veel nõuka ajast pärit, saab ikka ja alti hakkama :).

Kodutee jääb hilja peale ja väljas läheb pimedaks, vihma hakkab sadama ja imestame, kuidas kapten üldse näeb kuhu paati juhtida. Valgust annab üks väike lambike, mis näitab mõne meetri kaugusele, siis pistab kapten pea aknast välja ja tema kogenud silm ja käsi viivad meid turvaliselt „koju“ tagasi.

Kuna me ei saanud piletit eeldatavale kella kolmesele paadile, siis juht BSB ootas meid sadamas kolm tundi, selleks et sõidutada meid autoga kolm minutid ööbimiskohta. Ülem Allan andis käsu ära oodata ja ära tuua ning käsk kuulub täitmisele, ka rahaga ollakse äärmiselt ausad!

Õhtul enam välja minna ei viitsi, sööme toas seda mida süüa on, mängime veidi kaarte ja magama. Kõik on väsinud! Öösel lõputu probleem – magajad ja norskajad J. Öösel äkki kuulen, et keegi tõmbab wc ukse täie pauguga kinni, veel jõuan imestada, et miks peaks öösel nõnda prõmmima, saab ju vaiksemalt ka, aga hommikul selgub tõde.

P 05.10.2014 Singapur-KL-Brunei

Äratus 06.15, hommikusöögiks liiga vara ja sõidame metrooga lennujaama. Pean siin ära mainima, et sõitmine metrooga läheb meil väga sujuvalt. Lennujaamas kasutame juhust, et poisid san-ruumi külastama läksid, ostame Ele-Riinuga kõigile mõnusa hommikusöögi. Nimelt on Siim ja Margus vähenõudlikud ja Starbucksi jäetud raha on liigne kulutus, aga kui kõigil kõht täis, siis ununeb kiiresti ka arve suurus. Enne väljalendu ka korraline sisemine desinfitseerimine.

Poiste vähimgi väsimuse ilming kaob kui neid teenindavad kenad aasia stjuardessid, nad löövad särama ja mõtlevad välja erinevaid skeeme suurema tähelepanu saamiseks :).
Bruneisse otse lennata ei saa, tuleb teha vahemaandumine Kuala Lumpuris. Air Asia lennukis mängib vaikne muusika, on puhas, mõned turistid peale meid. Margus ja Siim loovad endale lennufirmade pingerea stjuardesside ja nende sümpaatsuse alusel ning et hiljem ei tekiks erimeelsusi proovitakse neid ka filmida.

BSB (Bandar Seri Begawan), Brunei pealinn valmistab väikese pettumise. Kuna olime lugenud rikkast sultaniriigist, siis oli tekkinud kujutelm tohutust rikkusest, mis peaks kohe ka silma hakkama, aga seda me ei tajunud. Lennujaamas saame mõistliku vastuvõtu osaliseks vaatama sellele, et tollipaberites olime paari punktiga punasel joonel, kaasas oleva alkoholi kohta täidame lisapaberid.
Lennujaamas ootab meid kindel inimene, kes on saadetud Allani poolt (Allan on mees, kellega Siim on meili teel suhelnud seoses erinevate ekskursioonide planeerimisega). Mees viib meid eelnevalt väljavaadatud hosteli juurde ja lubame tal ära sõita, et kohtuda homme uuesti. Meie halvaks üllatuseks on valitud hostel suletud ja käivitub plaan B, st LP raamatust järgmine läheduses asuv taskukohane ööbimiskoht.Palju on plaaditud treppe ja tänavaid, hiljuti on sadanud ja on libe. Järgmine ööbimine pole eriti kaugel, lähme sinna jalgsi. Tubade valikuga on väike seaduspära, et olukorda lähevad hindama üks mees- ja naissoost esindaja. Kuna tuleb treppidest üles minna, siis saadan Ele-Riinu ja tagasi tulles on ta sellise kahtleva näoga, et mulle see tuba on vist liiga „lihtne“. Samas, kui hull see ikka siis olla saab, aga otsustame ikkagi võtta. Tuppa jõudes, igat ok – suur ruum nelja voodiga ja eraldi wc+dušš sooja veega.

Paneme kotid ära ja läheme ümbruskonnaga tutvuma. Kõigepealt kohalikule turule, E-R ja Siimei taha ning ei julge midagi osta J. Tahavad kiiresti sealt ära, see hais ja väike läga jalge all ei sobi mitte kui kuidagi. Peale käivad teenuse pakkujad on samuti neile vastumeelsed, aga küll nad varsti ära harjuvad või siis ei ole Aasia nende jaoks.Õhtustame jõe kaldal olevas söögikohas, tellime kõik erinevad toidud, et võimalusel maitsta, mõned valikud õnnestuvad, mõned mitte. Jälgime, kuidas perelapsed hakkavad juba lapseeas ööd õppima ja aitavad vanemaid. Vanematel on kannatust ja usaldust, sama vist peab olema ka klientidel.

Edasi jalutame sultani mošee juurde. 44m kõrgune minarett, millest kõrgemat ehitist ehitada ei tohi. Mošee on väga  ilus, kohalikud on äärmiselt külalislahked ja abivalmis. Näidatakse ka tahvli peale, kus on kirjas, mis päevadel ja kellaaegadel on mošee turistidele avatud. Mošee külgneb jõekülaga, mida on hakatud lammutama, see vaatepilt on masendav. Inimesed on kodudest ära aetud, aga tundub, et nad ei taha lahkuda. Tõeliselt vaestes üksikutes majades paistab veel elu sees olevat, aga mitte kauaks, sest traktor lammutuskopaga on juba majade kõrval.

Peale sellist kurba vaatepilti otsustame mõnda poodi külastad, kuid sealsed hinnad võtavad meid sõnatuks (hinnad tõestava, et tegemist on maksujõulise elanikkonnaga) ja lähme ainult toidu poolele, kus teeme mõned ostud ja tagasi ööbimiskohta.Enne magama minekut mängime kaarte, ütleme mõned toostid ja saame palju naerda. Öösel on läbi akna kuulda tugevat vihmasadu.

L 04.10.2014 Singapur

Ärkame 9 paiku kui kõik toakaaslased on läinud, meie boksis on lisaks meile veel 4 inimest. Enne hommikusööki dušši all käimine, kuigi Margus arvab, et nii tihti polegi mõtet pesta, sest kohe oleme jälle higised J. Marguse tervis on juba parem, aga nüüd on Ele-Riinul kurk haigeks jäänud.

Hommikusöögiks valmistan mune ja teised toovad lauda kohv, saia ja puuviljad. Lobiseme ja arutame eile öist pidu, Ele-Riin magas ja teda ei häirinud midagi, Margus magas ja kuulas head muusikat, mina Siimuga ootasime millal möll lõpeb, et saaks magama jääda. Väljas läheb pimedamaks ja küsin Marguse käest, kas vihma lõhna tunned, aga ta oli vale inimene kelle käest küsida. Veidi haige inimese vastus oli, „ma ei tunne juba mitmendat päeva midagi“. Ja siis see tohutu vihmasadu hakkabki, jämedad vihmanöörid tulevad taevast alla ja müristab. Kuna kuskile minna sellise ilmaga ei saa, siis veedame aega kaarte mängides.

Siim on täielik tüdrukute magnet, eile ei lasknud baaritädi teda kuidagi minema, tahtis aina lobiseda. Täna püüab hosteli trepil üks tütarlaps ta kinni, kes hakkab koju minema ja ei taha vedelikke tagasi vedad ja annab Siimule ühe pudeli, millel peale kirjutatud antiseptic. Jutt oli pudeli juurde  ilus, et pere andis kaasa, et kõhuhädasid ennetada ja ravida. Me nii tänulikud, et vanakesele väike lisa ja täname teda väikse EST lipu ja Kalevi kommidega. Aga kui me seda jooki maitsesime, siis saime juba lõhnast aru, miks ta sellest lahti tahtis saada, see oli ikka julm jook, ilmselgelt väga kange ja mis sinna kõik sisse pandud ei suutnudki tuvastada, aga minema ka ei julgenud visata, äkki läheb vaja. Kõik me profülaktika mõttes võtsime lonksu, Ele-Riinut tuli natuke sundida oma kurku ravima :), aga ellu jäime!

Vihm jääb järgi ja jalutame linna, kõigepealt Aasia Tsivilisatsiooni Muuseumisse, siis Hiinalinna ja šhoppama ja sööma. Söögikohas võetakse tellimine, nii et midagi üles ei kirjutata, jõuame arutada WOU nii jätabki inimene kõik meelde, aga ei juba jooksis menüüga täpsustamiseks tagasi ja kui lõpuks valed toidud lauda tuuakse läheb Ele-Riin täiesti endast välja. Pidime teda kui endist ettekandjat ja klienditeenindajat kolmekesi rahustama ja tagasi hoidma, et mitte suurt tüli üles tõmmata. Eks see selline aasialik veidi saamatu, koordineerimata, organiseerimata ja rahulik teenindamine on talle uus, las laps õpib elu ja maailma tundma :).

Päeva laused:

-          Kui õlle on sama kallis kui kleit, siis on jama siin riigis – Margus

-      Käisite poes, kus oli 10 000 kleiti, aga ei leidnud sobilikku – Siim (kogu selle aja Siim ja Margus ootasid kannatlikult ja andsid erapooletut tagasisidet :).

Night safari. Loomaaia jaoks võiks terve päeva võtta, ainult öötuur jääb väheseks!

Siim kiidab SNG transpordisüsteemi.

03.10.2014 Singapur

Peale 11,5h lendamist ja 15 minutit lennujaama kohal tiirutamist saabume Singapuri, kell on 16.30 ja väljas on 34 kraadi sooja. Meiega ühel  lennul suudame tuvastada  veel viit eestlast. Teretame, vahetame paar viiskat lauset ja igaüks oma teed.

Singapuri lennujaam on suur, ilus ja sõbralik. Täidame vajalikud paberid, templid passidesse ja olemegi ametlikult Singapuris. Võtame pangaautomaadist raha ja tekib arutelu, kas ööbimiskohta minna takso või metrooga ja ühehäälselt otsustatakse väikse seikuse kasukus, et koheselt hakata tunnetama kohelike elu ehk siis liigume metrooga!

Pileti ostmine meroorongile osutub esmakordselt Singapuris olevatele meile parajaks pähkliks J. Kuna pangaautomaat annab suuri rahatähti või õigemini me ei oska tahta väikseid, siis 50 rahatähega pole metroo piletiautomaadis ega eemal olevas ticket offices midagi teha. Tuleb võtta eraldi järjekorda, kus saab raha lahti vahetada ja siis uude järjekorda, mille lõpuks saame õnnelike 4x2,50 piletite omanikeks. Kui kõik need järjekorrad on ära seistud, siis oli meil ka selge kuidas edaspidi metroos piletiostul käituda ning tõrkeid ei teki enam kordagi! Linnaosadel on erinevad nimed, meie sõidame Little Indiasse, peaaegu 30 minutit sõitu.

Alates lennujaamast juba 2. peatuses on metroorongi vagunid rahvast täis. On palav. Rong  sõidab sujuvalt, kõik võimalikud sildid ja plaanid on lihtsad ning arusaadavad. Siin riigis on Margust ja Siimu võimatu silmist lasta, nad on ikka poole pikemad kui kohalikd.  Vaatamata sellele, et Siim on täitsa magamata on ta meel ergas ja üritab leida sarnasusi kohaliku ja eesti keele vahel  ehk selline tõlgendus – `kedua hujung keretapi` võiks eesti keeles olla `keerad hujungi (jama) saad kere tappu J, uskumatu kuidas Siim küll seda kõike välja mõtleb J. Kui mõtlete, et meil kasutatakse palju telefone,  siis te ei ole näinud kui palju seda inimesed Singapuris teevad, Siim ei suuda ära imestada, et iga teine toimetab midagi telefonis.

Littel India, nagu nimi ütleb on koduks indu päritolu kui ka  aasia päritoluga inimestele. Leiame hosteli üles suurema vaevata. 22in tuba osutub 2x8in+6 ja meie oleme 8-s toas koos Tšehhi noortega. Paneme asjad ära, peseme ja linna peale jalutama.

Tänavad on suheliselt puhtad, kõik müüvad kõike, palju kullapoode, millede ees on sildid `BUY and WIN ticet to USA`. Otsime kohviku laadset kohta, et saaks juua värsket mahla vms, aga ei leia.

Enne indu templi sisenemist tuleb jalanõud ära võtta, pilditamine ja filminime on lubatud. Värsketest lilledest vanikute tegemises on nad täelised proffid! Ilus silmale ja hea aroom pealekauba :)

Täiesti arusaamatu oli paljude tänavapoodide nõue, et riideid ei tohi selga proovida!!! No, kuidas ma saan asju osta kui ma ei tea, kas see seljas mugav on. NO TRY NO BUY – aga ei viisakas ega ärritunud ütelused ei suutnud kohalike veenda, et vajame enne ostmist selga proovimist ja nii mõnigi keit jäi ostmata J

Igal pool on tugev viirukilõhn, mis pikapeale hakkab ärritama.

Ja siis, leiame müügilt lintšijoogi, mina ja Margus rõõmustame, sest armusime sellesse jooki reisides Laoses. See õrnlt magus ja värske maitse, uskumatult hea. Millegipärast Siim ja Ele-Riin selle joogi headusest aru ei saan.

Hosteli all pubis on õhtul pidu, aga oleme väsinud  ja läheme tuppa ning kuulame muusikat  läbi põranda. Võtame profülakikaks kõhurohtu- Vana Tallinna winter spice, sööme kodust kaasa võetud suitsuvorsti ja juustu, magustoiduks Kalevi kommid.

Selline, siis esimene öö Singapuris.

Margus on täitsa haige ja näeb tõeliselt kehva välja, loodetavasti teeb hea ööuni imesid ja tal on homme parem.