R 10.10.2014 Wonosobo – Dieng platoo

Kell 4 esimene kutse palvusele, seda kuuleme nii meie kui ka poisid, aga magame edasi. Ärkame 7-8 paiku, kõige kauem jätkub und Siimul ja ta väidab, et magas paremini kui luksuslikus Empire hotellis :). Hommikusöök on hinnas, rahulikult naudime seda, küsime peremehe käest soovitusi Dieng platoo külastamiseks ja otsustame omal käel hakkama saada.

Buss Diengi väljub 300m kauguselt meie ööbimiskohast nurga pealt. Kuna turiste selles linnas väga palju pole, siis hakkame me kohe silma ja kuna on teada, mis siin ümbruskonnas vaatamist väärt on, siis juba kaugelt hüütakse dieng-dieng. Üks „ärimees“ sebib isegi nurga tagant mingi risu bussi ja me olime valmis juba minema, aga õnneks on maailm täis häid inimesi, kes vajadusel aitavad. Ühe väikse äri omanik või müüa oskab inglise keelt ja soovitab „ärge sellega küll minge“, sest liinibussid sõidavad kogu aeg. Lisaks juhile on bussis üks poiss, kes karjub kuhu buss sõidab ja korjab raha.

Sõit kestab veidi üle tunni. Soovituste järgi peame minema ühte hotelli, kust peaksime saama rentida mootorrattad või rollerid. Hotelli leiame, aga motikad on kõik välja renditud. Tänane päev ilma motikateta on mõttetu, tuleb leida mingi muu lahend. Margus ja Siim hakkavad kohalike küsitlema, poest poodi käima, äkki keegi on nõus meile mõistliku hinnaga on kahejalgset laenama. Seni kuni poisid tegutsevad võtan mina kohaliku joogi jamu. Üllatuseks on see magus, kuigi olen lugenud hoopis vastupidist. Mulle maitses, keegi teine seda proovida ei tahtnud.

Poisid saavad kohalikega kaubale ja algab sõit mägedesse. Esimene pool tundi võtab aega, et motikatega harjuda ja liikluses hakkama saada. Tõusud ja langused on järsud, tõusud on isegi nii hullud, et kahte inimest motikas üles ei vea, meie Ele-Riinuga peame kõik suuremad tõusud jalgsi tegema :). Alguses oli mõte, äkki meie poisid pole nii pädevad või anti meile kehvemad sõiduriistad, aga siis näeme, et kohalikud kasutavad vahest sama tehnikat. Kaks 50kg kohalikku suudavad veel laugjamates tõusudest koos üles sõita, aga meil ju tugevad eesti mehed juhtideks, kes kumbki kaalub nii palju kui kaks kohaliku kokku.

Sõidame otsima mingit koske, aga ainult joonist kasutades ei saa sellega hakkama. Jõuame mingisugusess külla, et teed küsida ja oh seda õnne, saame jutule naisega, kes oskab inglise keelt. Oleme küll õiges külas, aga tee koseni on keerukas ja ta pakub võimalust kasutada kohalike laste abi ning neile selle eest maksta. Meie giidideks saavad 7 last ja ma arvan, et nende vanus ei olnud üle 7 aasta. Laste valik oli õige otsus, iseseisvalt poleks me seda kohta üles leidnud! Tee koseni oli uskumatult raske, nii suurt füüsilist pingutus nõudvat ja ohtliku rajaga koske pole mul veel olnud.

Lapsed, kes meid saatsid olid fantastilised, milline hoolivus üksteisest ja meist. Üks oli teejuht, osa lapsi olid meie vahel ja kakas last olid viimased, kes jälgisid, et kõik oleks korras ja hüüdsid kohe ettepoole kui tempot oli vaja maha võtta. Mina oma kehva põlvega olin ikka täitsa äpu ja vajasin aina abi – Ele-Riin andis eest kätt, Margus hoidis tagant kinni ja käes oli mul veel kepike. Siis jäin veel kuskile ogadesse kinni ja tegin käe katki. Läbi padriku, üle juurikate, järsk libisev pinnas, aga kui kosk paistma hakkab, siis saame tõdeda, et see kõik oli seda väärt! Mina päris alla ei lähe, sest raha muutub eriti ohtlikuks, aga teised saavad lõpuks end väikses veesilmas ka värskendada.

Järgmiseks külastame vulkaani kraatrit, kus on vinge hais, keev vesi ja muda. Märgus ainsana viitsib minna päris kraatri keskele, meie vaatame seda ilu kraati servalt. Kohtume itaallastega, kes otsivad samuti koske, saame neid juhatuste ja soovitustega aidata.

Edasi külastame hiiglama suure sisspääsu raha eest värvilisi järvesid, mis osutusid jamaks. Siim on kohalike seas tohutu staar, kõik tahavad temaga koos pilti teha :).

Viimasena jõuame veel külastada platoo kõrgemat asustust, 2400m kõrgusel olev Java (Jaffa) küla. Sissepääs külla tasuline, mehed haamri ja peitliga toksivad kivilahmakaid parajaks, elu nagu külas ikka, aga vaated on lummavad. Kaua me neid vaateid nautida ei saa, sest mäed vallutav külm ja tihe pilv. Näha pole enam midagi , tohutult külm ja hakkame tagasi sõitma.

Ääre pealt oleks viimasest bussist maha jäänud, õnneks itaallased keda päeval olime aidanud märkavad meid läbi bussiakna ja hoiavad bussi kinni.

Tagasiteel oleksime ääre pealt õigest peatusest  mööda sõitnud, ööbimiskohta on vahepeal uut rahvast juurde tulnud.

Söömiseks valime täna uue koha ja pettuma ei pea. Toit on veidi kallim kui eile, aga maitselt väga hea. Mina ja Margus sööme mereande, Siim ja Ele-Riin kana. Tutvume naisega, kes on siit välja rännanud Ameerikasse ja nüüd sugulastel külas. Tal on siiras huvi, kuidas me oskasime ja julgesime siia tulla J, siiani ei ole küll midagi kahtlast või ohtlikku osanud märgata või on meil siis õnne olnud!

Lähme homseks sõiduks toitu ostma ja vaatame huvi pärast poe teisel korrusele ning kus siis läheb riiete proovimiseks ja ostmiseks. Poodeldes lendab aeg märkamatult ja juba antaksegi tuledega poe sulgemisest märku.

Õhtul pesu, mängime kaarte, arveldame rahadega, pakime asjad ja kümnest magama. Peale sellist päeva on uni hea kuni esimese palvuseni J.

N 09.10.2014 Indoneesia-Java saar

Oleme sõitnud 6h ja 243km. Hommikul 6 paiku vaatame läbi auto akna kuidas lapsed lähevad kooli. Meie juht on sõitnud öö otsa ja ta on väsinud, teeme peatuse – wc, sööme-joome. WC on üldkasutatav – jalanõud tuleb enne wc-sse minekut jalast ära võtta, põrandas on auk, paberit siin ei kasutata, kasutatakse pesemist ja sellest ka märg põrand. Arvasin, et see murrab Ele-Riinu, aga üllatus, ta võttis esimesed ristsed kohaliku eluga ilma vingumata vastu :). Keegi inglise keelt ei räägi, näitame sõrmega mida söögiks osta soovime, naeratame ja äri saab aetud. Juht teen 0,5 tunnise uinaku ja meie sõit jätkub.

Kogu elu on tee ääres, kõik müüvad kõike, praht, sildid, riisipõllud, rollerid, veoautod, tuututamised ja tasulistel teedel sõidab meie juht 140km/h, möödasõite teeb vasakult ja aina tuututab. Kus sõidame aru ei saa, sest igasugu viidad puuduvad. Vahepeal viib juht meid lõunatama, jälle keelelised probleemid. Menüüst  suutsime tuvastada sõna sop ehk on see supp ja näidates kõrval lauale tellime värsked mahlad :). Maksmisel tekivad erimeelsused, kas peaksime juhi toidu kinni maksma või ei. Siim arvab, et kuna jutt käib 3 EUR suurusest rahast, siis miks mitte, meie aga vastu, kuna kiirteed maksame niigi kinni, millest enne juttu polnud. Kõht täis jätkame sõitu. Kohalik aeg 14:00 ja oleme sõitnud 13h, Margus teeb panuse 16h sihtpunktini.

Arutame omakeskis, et isegi kui oleks ise auto rentinud, siis mitte mingi valemiga ei oskaks siin sõita. Meie juht räägib alalõpmata telefoniga ja ei saagi aru, kas on ta selline lobiseja tüüp, on midagi juhtunud või ei tea ka tema teed. Juba teist tundi sõidame mägedes üles-alla ja Siimul hakkavad  kõrvad uuesti õhurõhu vaheldusest valutama. Kõigil on kõik kohad pikast ja ebamugavast sõidust kanged.

Terasspõllud- riis, mais, banaanid, ananassid, siis kõrgemal olevates linnades ja külades on kuidagi mõnusam – kõik on veidi väiksem, veidi puhtam, veidi hõredam asustus. Kogu sõidetud tee ja peatuste jooksul pole valgeid inimesi näinud. Kell 14.30 vaatab meie juht närviliselt ja väsinult kella, kihutab-tuututab, lisaks kaabib auto põhja teeparandus lõigul ära, kiibib ühte autot peegliga.

Kell on 15:30 olevat jäänud 1h sõita, kui hakkab sadama.

Oleme sõitnud 15h ja 500km, oleme jõudnud linna Wonosobo, aga egas me juhi elu sellega kergemaks tee, tahame saada LP välja valitud ööbimiskohta. Juht pole just kõige rõõmsam, aga viib oma missiooni lõpuni ja meil on õnne ning Homestay`s kaks vaba tuba, odavaid enam ei ole, kuid saame 18EUR kahele. LP soovitab ja koht on tõesti armas ja sõbralik vastuvõtt. Peremees soovitab rahulikult end sisse seada, puhata (rääkisime talle oma 15h sõidust) ja siis räägime rahast.

Kõhud on korralikult tühjad, ei hakka isegi pesema vaid kohe sööma. Saame peremees Helly käest kaardi ja hakkame soovitatud söögikohti otsima. Silma hakkavad hoopis kohalikud söögikohad, algselt valime välja kolm ja siis ühe. Õhtusöögiks on part riisiga ja jäätee. Kõigepealt tuuakse väike kausike veega, kus saad pesta käsi. Süüakse ainult kätega. Kohalikud kihistavad ja tõenäoliselt on üllatunud, miks me sööme sellises kohas, sest Helly soovitaud kohad olid rohkem restoranide moodi.

Part oli oivaline ja Ele-Riin kes vahepeal pole söönud võtab veel teise portsu parti! Mulle tohutult meeldib süüa tänavatoitu kohalikes söögikohtades, õnneks on Margus selles osas minu liitlane ja tundub et meie seltskonna kaks uut liiget ei põlga ka seda ära. 

Jalutame linnas, otsime Margusele köharohtu ja jalutame ööbimiskohta tagasi. Siim võtab valuvaigistid sisse ja läheb magama, me kolmekesi lobiseme veel veidi terrassil ja arutame, mis võiks praegu teha meie juht ja kas temaga on kõik korras. Oleme mega väsinud ja magama.

K 08.10.2014 Brunei – KL - Java (Indoneesia)

Hommikul ärkame veidi peale 7 ja hakkame Ele-Riinuga toimetama, pakime asjad ja uute soengute tegemine. Kell 9 ootavad meid Margus ja Siim, et minna hommikusöögile, kuna soengud võtsid rohkem aega kui planeerisime, siis taas peavad nad üles näitama mõistlikust ja kannatlikust :). Imelik, et peale eilset hirmsat õgimist meil üldse söögiisu on, aga on! Hommikusöögilauas ei pea pettuma ja jälle tuleb enda kõht maksimum täis süüa. Teame, et täna alates lõunast kuni südaööni veedame lennukites ja lennujaamades.

Toa äraandmiseni on veel aega, hommikumantlid selga, päikeseprillid ette ja suund randa. Ilmaga on taas vedanud, päike. Check out kell 12.00, jätame kotid vastuvõttu ja veel 2h basseinide ääres. Selles hotellis oleme igal sammul kogenud väga meeldivat teenindust ja veel üks näide selle kohta – läheme rätikuid võtma ja poiss, kes neid ulatab küsib, kust me pärit oleme – Eestist. Ma ei tea küll kus on Eesti, aga sealt tulevad väga ilusad tüdrukud :).

Jack - poiss, kes meid rannas teenindab, hoolitseb selle eest, et lauas oleksid jahutavad joogid, värsked apelsinilõigud ja jahutavad rätikud. Täname teda hea teeninduse eest kinkides talle Eesti lipu,. Oi kui õnnelik ta on ja eputab sellega töökaaslaste ees ja palub, kas saaks koos pilti, et seda hiljem emale näidata. Kuigi meie aeg hotellis on juba läbi, aga ikkagi segab ta hüvastijätuks veel ühed jahutavad joogid ja tänab meid asetades ühe käe südamele. Mulle see koht meeldis, võimaluse korral tuleksin tagasi!

Buss lennujaama tuleb kella 2-ks hotelli ette ja algavad lennud, et jõuda Indoneesiasse Java saarele. Kahe päevaga oleme mõnusalt päikest saanud, Margus peab habemevahust loobuma ja lihakonserv tahetakse konfiskeerida, lennuk jääb väljalennuga tund aega hiljaks. Siim loeb kohalikust lehest, et saabub tsükloni serv ja ilm võib muutuda vägagi tuuliseks. Lennukit raputab pidevalt ja kapten seletabki, et väljas on tohutu tuul.

Päevad on põnevad ja mööduvad kiiresti, unustan aina kirjutamast ja pildistamast. Reis on kestnud nädala.

Lennukis on külm. Mina saan nohu, Ele-Riin köha ja Siim ei kuule ühe kõrvaga midagi, teisega kuuleb kui hästi kõvasti rääkida, Margus on haiglane alates Eestist. Kõik on tõbised – konditsioneerid, tõmbetuul, külmad põrandad, see murrab ka põhjamaa inimesed :).

Jõudes Indoneesiasse peame ostma viisa 35USD ja oleme valiku ees, kas edasi sõita takso või ühistranspordiga. Tekivad erimeelsused (rahaliselt maksavad sama palju), valime ühistranspordi. Jakarta on linn, mis vist kunagi ei maga, kell 1 öösel on osa poed ja söögikohad avatud, tohutu liiklus.  Buss viib meid kuskile linnast välja, sedasi me vähemalt arvame, sest pole võimalik aru saada, kus miskit algab või lõpeb.

Edasi tuleks minna rongiga, kell on öösel üks ja rong läheb 07:15. Meid märgatakse, tulevad taksojuhid, turvamehed, tuleb politsei, kes ütleb, et siin magada ei tohi ja kohale lendavad moskiitod. Peale väikest arutelu ja kauplemist otsustame minna taksoga, saame otse Wonosobosse, maksab 2 miljonit. Kuna meie tegevusele on kohalikud aktiivselt kaasa elanud, siis tulevad nad meid kõik saatma. Kuna asju on palju, siis autosse mahtumine võtab veidi aega. Siim kui kõige pikem ette juhi kõrvale, mina ja Margus keskele ja Ele-Riin koos kottidega taha.

Liiklus on kohutav, autos olek magamiseks ebamugav, aga väsimus teeb oma töö, suigatame vahelduva eduga unne. Enda arust ma nagu ei maganudki, aga kui Siim ja Margus hakkavad hommikupoole rääkima, mis öösel tegelikult liikluses toimus, siis saan aru, et olem päris palju silmi kinni hoida saanud. Ele-Riin nagu alati magab kõige paremini.

T 07.10.2014 Brunei

Eile läksime õhtul 10 magama ja oleme mõnusasti välja puhanud, et on tunne nagu oleks sisse maganud J. Hommikul uurime Siimu käest, mis siis öösel juhtus. Ele-Riin kuulis Siimu norskamist ja otsustas hellalt suurest varbast kinni võttes juhtida tähelepanu, et oleks õige aeg end küljele keerata ja norskamine lõpetada, aga Siim oli selle peale ehmatanud. Ehmatanud ja veidi kurjaks saanud, sest tema hea uni oli häiritud, sellest ka öine uksega paugutamine. Kes oleks arvanud, et kerge suure varba puudutust sellist paksu pahandust toob :).

Veidi peale kella 8 võtab Allan meid ise bussi peale ja teeb linna ekskursiooni. Esiteks  külastame mošeed, mille lasi ehitada hetkel valitsev sultan. Mošee on tõeliselt ilus ja külluslik. Pilte tohib teha kuni sissepääsuni, paneme hõlstid selga ja koos Allaniga võime siseneda. Fakte selle ehitamisest- enne ehitamist saadeti inimesed laia maailma kaunimate mošeedega tutvuma, kasutaud on marmorit, kõik mis tundub kullana ongi kuld, üles viid 29 trepiastet ehk nii mitmes sultan on praegu võimul. Sultanil on eraldi sissepääs, mošees olles on imaam kõrgemal kui sultan. Inimesed peavad annetama raha ja sellega aidatakse abivajajaid. N: maja sai kannatada ja vajab remonti vms, aga asjad muutuvad ka siin riigis. Eelmise aasta aruandest tuli välja, et 60-70% annetustest läks krediitkaardi võlgade kustutamiseks. Nüüd on krediidi andmine rangelt reguleeritud.

Bruneis on tasuta haridus, ülikooli õpingud Inglismaal makstakse kinni, peaaegu tasuta elekter ja olematud kommunaalmaksed, tasuta meditsiiniabi ja kogukonna toetus teevad sellest riigist väga ihaldusväärse elamise koha. Praktiliselt kõik, mis teenid jääb endale. Looduskatastroofe ei ole, sest 5-10 kraadi ekvaatorist pidi olema rahulik tsoon.

Järgmine koht, mida külastame on Brunei muuseum, siin on väga külm! Saab ülevaate, milline oli riik enne nafta ja gaasimaardlate avastamist, siis oli etapp kui enamust maavarade rahast läks Inglismaale ja siis kui sultan suutis teha kokkulepe 50% Brunei-50% UK lõi riik hüppeliselt õitsel. Töö- ja elamisluba on võimalik saada, kodakondsuse saamine peaaegu võimatu. 55a minnakse pensionile ja iive on tõusvas joones positiivne. Arvatakse, et maardlad on tohutu ja hetkeks on kasutatud kõigest 10%, et kätte saada ülejäänut tuleb puurida sügavamale. Näitena sultani elamine enne ja nüüd. Enne saab näidata pilti, mis avaneb olles värava taga, kaugemale meid ei lasta. Sultani elamine on kord aastas avatud kõigile külastajatele, kahjuks täna see päev ei olnud, nägime ainult ühe sultani lapse paleest välja sõotmist autoga ja tema saateeskorti.

Järgmiseks külastame jõeküla ja nii on inimesed siin alati elanud, mitte et see näitaks et oled vaene. Rahalises mõttes pidi veekülas elamine olema kõige soodsam ja siis on välja kujunenud oma elukorraldus. Siin jõelinnakus on omad koolid, politsei, tuletõrje jne ja inimestele meeldib siis elada, kus majasid ühendavad laudteed ja auto asemel sõidab paat. Paljud siinsed elanikud on äärmiselt rikkad, neil on mitu autot, maja mandril, aga elada meeldib ikkagi jõemajakeses. Riigi poliitika suunab jõuliselt mandrile elama, aga rahvas ei taha uuendusega kaasa minna. Jõekülas saame lahke vastuvõtu osaliseks ja sööme kõik suupiste taldrikud tühjaks ja see ei jää Allanile ega võõrustajale märkamatuks, mis peale küsitakse kas me hommikust polegi söönud? Meile näidatakse köögi põrandas auku ja seletatakse, et kõik mis elamisest üle jääb läheb vette ja selle sööb ära catfish. Vette ei lähe ainult toidujäätmed vaid ka wc „produktid“, seega kui tellite menüüs catfishi, siis teadke, millest ta toitub :). Positiivne on see, et jõekülades kemikaale ei kasutata. Kogu elu käib ümber jõe, tundub et vesi on kole ja must, tegelikult vesi voolav ja lihtsalt tumedat värvi. Jõe ääres on mangroovisalud, mis on omakorda koduks veeloomadele. Praht, mida me nägime vees tulevat merelt tõusude ja mõõnadega, seda küll koristatakse süstemaatiliselt, aga avavvest pressib seda nii palju peale, et valitsus mõtleb süsteemile, kuidas takistada prahi liikumist mööda vett riiki.

Inimestel relvi pole, üle keskmise turvaline riik. Eksinuid karistatakse julmalt ja surmatakse läbi poomise.

Oleme väga tänulikud, et Allan leidis võimaluse ise meile teha see ekskursioon. Tal on palju teadmisi selle riigi kohta ja oskab huvitavalt Brunei kohta rääkida, kuigi tema sünniriik on Austraalia.

Hotell Empire, kui ütled et lähed sinna, siis arvatakse, et oled rikkur. Eks meie reisid ongi sellised, et üks päev vaesuses ja kasinuses ning teine päev luksuses. Luksust tuleb tavaliselt 3 nädala peale 2-3 päeva J. Mulle meeldib siin kohe esimesest hetkest peale – jahutavad rätikud, tervitusjook, 1h enne õiget aega sisse, päike, rand, bassein, tasuta joogid ja kui jala käia ei soovi, siis trolli koos juhiga on sinu käsutuses. Sind ümbritseb kuld, marmor, küllus ja suursugusus, kogu selle projekti taga on sultani vend, kes oli turismi arendaja ja luksuse armastaja! Toad on super, kuigi seaview on puid täis kasvanud. Oleme siin hotellis ainult ühe öö ja kavatseme võtta maksimumi. Saame pesu pesta, ujume, võtame päikest, pildistamine, joogid basseini baaris, õhtul buffelauas sööme nii palju, et keegi ei mäleta kas on kunagi ennast nii täis söönud. Kui kõht oli täitsa täis, siis üks taldrikukene sushit sai ikkagi juurde võetud, täiesti ogar õgimine. Kõht on nii täis, et jalutadagi on raske! Jalutame, tutvume spordisaaliga, lisaks on vaatame, mis meelelahutusest üldse on võimalik osa saada. Hommikune võimlemine teeks head, aga ainult siis kui uni peaks ise varakult otsa saama. Kuna tegime suure jalutuskäigu, siis tellime endale järgi trolli, kes viib otse meie kompleksmaja ukse ette. 

Kõik on super ja magan siin reisi siiani parema une!