P 29.11.2015 Battambang

Hommikul koridoris lifti oodates märkame Säästumarketi kilekott, st hiljuti on siin olnud eestlased.

Alla fujeese jõudes näeme meie tuk-tuki poissi, üldiselt on kõik teenuse pakkujad väga varakult kohal ja ootavad igal pool väga kannatlikult. Meie päevatuur läheb meil maksma 20 usd ehk 10 in kohta.

Kõigepealt läheme ostame endale õhtuks bussi piletid Sihanoukvillesse. Kahjuks parema klassi bussifirmasid siin esindatud ei ole, peame leppima sellega, mis on.

Palume korra hotelli sõita, et võtta paar asja ja  meelde jätta tee buss-hotell, et hinnata kas vajame öösel tuk-tuki. Buss väljub 00.40 ja pole üldse kaugel.

Meie giid on vahva, veab meid igasugu külavahe teid pidi, et saaksime võimalikult palju kohaliku elu nautida. Väga tähelepanelik, nii kui näeb, et hakkame midagi sõidu pealt pidistama võtab hoo maha või peatub.

Esimene peatuskoht bamboo train –rööbastel sõitev lahtime bambusest alus. Kõige lahedam on möödasõit, nimelt tõstetakse üks sõidualus (alusplaat+2 paari rattaid)lihtsalt rööbastel jupi kaupa maha. Üks alus sõidab müüda ja siis mööda sõitnud aluse juht aitab meie aluse jälle rööbastele. Kuna meid oli alusel ainult 3, mina ja üks prantlaste paar, siis olime meie need, kes kogu aeg pidid teed andma J. Sihtpunktis midagi eriti huvitavat ei olnud – endised telliste põletamiseahjud ja sattusime peaaegu kohaliku pulma. Me olime seal väga teretulnud (tulge-tulge, tehke pilte, meil siin pulmad), keeldusime viisakalt, sest varsti hakkas rong tagasi minema. Pulmamuusikat oli kuulda üle küla ja prantsuse proua äkki keset üht risteted hüüab *lets dance Irina* ja nii siis hakkasimegi tantsima ja kohalikud meile plaksutama J. Uskumatult elurõõmus vanapaar, soovin et ka minul nenede vanuses oleks veel sellist särtsu, positiivsust ja heasüdamlikust.

Järgmised on templid, aga kui sa oled Siem Reapis ära käinud, siis ülejäänu sinus väga suuri emotsioone ei tekita.

Päeva sündmuseks saab õhtune miljonite nahkhiirte väljalend koopast. Väga populaarne nii turistide kui kohalike ja munkade seas. Väljalend u 6 õhtul ja tagasilend u 3 a.m ja tagasi pidid tulema gruppidena.

Õhtul lähme linna peale jalutama ja hiina söögikohta sööma. Viimases on kõik värske, isegi nuudlid, mis lähevad supi sisse tehakse kohapeal ja me saame seda kõike oma silmaga jälgida.

Bussi väljasõiduni oleme hotelli fujees ja surfame internetis.  Saame kaubela ka ühe duššinurga, et päevahigi maha pesta. Jube kole koht oli, aga parem ikka kui pesemata.

Bussifimaks täna Virak Buntham Express, see on Jimi jutu järgi kõige hullem (miinusteks võib välja tuua - mitte nii puhas, kitsad voodid ja väga kitsad vahekäigud). Kuna olin pikast päevast väsinud, siis jäin mingil ajal isegi magama.

L 28.11.2015 Siem Reap – Battambang

Hommikul magame mõnusalt kaua u 10-ni. Õue minnes tajume, et täna on veidi jahedam, väljas on kõigest 25kraadi.

Sõiduks Battambangi on Jim kõik ära tellinud – bussipiletid ja  ühe tuk-tuki mehega kokku leppinud, et temast saab meie giid. Ise me seda linna valinud ei oleks, aga kuna Jim kiitis, siis miks mitte. Jätame pererahvaga hüvasti ja alustame sõitu järgmisesse linna. Kui loogiliselt on sõit orgamiseeritud, selle kallal ei tasu oma pead vaevata J, siin need asjaajmised lihtsalt käivad nii.

Battambangis on tuk-tuki poiss meil vastas, et viia meid hotelli.  Hotell oli küll kohe ümber nurga, aga tänud ikkagi, lepime homse päeva suhtes kokku.

Paneme asjad ära ja teeme kiire lähitutvuse uue linnaga – jalutame ja sööme maitsva õhtusöögi taimetoitlaste restoranis.

Hotellis läheb pikemakas ajaks ära elekter, aga peale vastuvõtus käimist saadakse sellest probleemist kiiresti jagu.

R 27.11.2015 Siem Reap

Hommikusöögi ajal muutuvad kõik plaanid – tuk-tuki asemel võtame jalgrattad ja giiditeenusest loobume ja äramineku lükkame tänaselt homsele. Hakkasime Jimile meie muudatustest vaikselt ja viisakalt rääkima, kuid tuli välja, et turistide meeleolu ja otsuste muutumised on siin igapäeva asi. Natukene oli kahju tuk-tuki mehest, kes tuli hommikuse bussi vastu, sest tema lootus oli pakkuda oma teenust Angkor Wati külastamisel.

Enne kui pole veel templite juurde jõudnud arutame omakesti, et ei tea, mis seal siis nii palju vaadata on, et mõned võtavad 3päevase või isegi 5päevase pääsme varemete alale. Kolm põhikohta Angor Wat, Bayon ja Ta Prohm saab ühe päevaga ära vaadatud ja kui keegi on tõsine huviline siis väga ilusad templid on veel veidi kaugemal Banteay Srey, Kbal Spean ja Phnom Kulen ning sinna saab ju teine päev minna. Kui aga kohale jõudsime, siis alles tajusime selle suurust ja majesteetlikust. Sissepääsu pilet tehakse näopildiga ja iga uue kompleksi juures tuleb sul seda ka näidata.

Kõige unustamatu mulje jättis mulle Ta Prohm, see on see koht kus puujuurikad on kasvanud templi varemete peale.  Siin sa tajud ajahamba ja looduse jõudu, kus seinad lagunevad koost ja puud neelavad terved templid enda alla. Taastamistöid on siin tehtud tohutus ulatuses.

Näeme ahve, džunglis siristavad uskumatult valjusti mingid sitikad, mõnes kohas on sildid – ära mine miinioht, saab sõita elevantidega.

Jalgratastega käik oli väga mõnus, aga peale pikka päeva keha karjub pesemise järgi J. Uurime Jimi käest, kus võiks olla mõnus kohalik söögikoht. Ta küll juhatab meid, aga ei usu, et me sinna sööma läheme. Miks? See olevat kogemus turistidega, et alguses on kõik huvitatud kohalikest kohtades, aga lõpuks söövad ikka mingis euroopalikus restoranis. Huvitav, mida need inimesed küll kardavad? Meie igal juhul julgesime, valisime suure ja avara söögikoha, kus lisaks karaoke õhtu, teenindamine viisakas, aga koguaeg puterdavad midagi ja arve toodi ka algul kordi suurem kui tegelikult olime ära söönud. Arve osas said nad ka päris kiiresti aru, et lauad oli segamini aetud. Lõppkokkuvõtteks väike segadus lisab alati veidi põnevust J.

Kõhud täis läheme rohelist teed ostma, nimelt Ruth pakkus õhtusöögi juurde imelise rohelise värvusega teed ja me tahtsime kohe endal ka sellist J. Oma jalutuskäiguga jõusimegi keskusesse välja ja kus siin käis alles melu. Pub Street on mõnus meelelahutuse ja söögi piirkond, kindlasti võiks siin rohkem aega veeta kui meie.

Ööbimiskohas on peremees veel üleval, lobiseme veidi ja homseks soovitab ta võtta rahulikult ning lubab serveerida hommikusöögi mitte kellaajaliselt vaid siis kui oleme end mõnusalt välja maganud.

N 26.11.2015 Siem Riep

Hommikul 6 paiku saabume Siem Riepi ja bussijaamas oodatakse meid sildiga Irina ja Anneli. Kuna peatume siin linnas eestlase Jim juures, siis on ta saatnud meile tuk-tuki vastu. Jõuame peale väikest sõitu öömaja juurde, aga sisse ei lasta. Nimelt oli peremees käinud veefestivalil ja saanud alles 3 paiku magama ja lihtsalt ei kuulnud meie tulemist J.

Jim näitab toa ette ja läheb magama ja ka meie teeme sama. Enne kella 12 me ei liiguta, siis allakorrusele pererahvaga tutvuma. Siin peavad väikest ööbimiskohta eestlased Jim, tema naine Ruth ja nende poeg. Peale eestist lahkumist elati 18 aastat USA-s ja nüüd on sellel maal saanud täis esimene aasta.

Kuulame ära Jimi soovitused ja tänaseks valime siidivabriku külastamise ja kohaliku elu ainetel koostatud teemapargi. Peremees teeb ühe kõne ja varsti ongi tuk-tuki mees kohal, 15usd kahele. Külastame siidivabrikut ja kohaliku Kambodža elu ainetel tehtud teemaparki.

Siidivabrikusse sissepääs tasuta, saame personaalse giidi. Kes ei ole enne siidi tootmise protseduuriga tutvunud, siis on põnev, vähemalt meile oli. Esitasime nii palju lisaküsimusi, et giid hakkas meid lõpus juba kiirustama.  47 päeva võtab aega kui liblikast saab siidikookon, protsess järgmine liblikas-muneb munad-munadest ussid, kes kasvavad aina suuremaks – kollane uss hakkab kookonit tegema. Kookoni tegemise staadiumis lõpetavad söömise, elu perioodil söövad ussikesed ära 300-400gr toitu ja söögiks on kindla puu lehed, see pidi tagame parima kvaliteediga siidi. Kui kookon küps, siis tuuakse see õue päikese kätte, et liblika alge sees ära sureks. Kui jäädakse hiljaks, siis liblikas närib ennast kookonist ise välja ja teeb siidiniidi katki. Külastame kudumise tsehhi, minu lemmik – kangasteljed ja neil kudumine. Punase riide puhul on üles pandud 5000 lõime ja kudumise kiirus käsitis on 2m 3-4päeva. Kogu protsess lõpeb poes, kus teeme mõned sisseostud.

Harjutame ennast kohaliku söögiga - grillitud ussid ja konnad.

Järgmine teemapark Cultural Village, minu arust mitte midagi erilist ja rohkem orienteeridud kohalikule inimesele. Vaatame veidi ringi, vaatame mõned etteasted ja ongi väljas pimedaks läinud. Seni kuni meie ära oleme ootab tuk-tuki vennike meid sissepääsude juures, rahulikult võib oma asjad vahepeal tema hoolde jätta.

Kuna õhtul ootab perenaine külalisi, siis pakkusime ennast appi süüa tegema. Õhtusööögiks on riis-karul, liha kastmes ja khmeeride köögiviljahautis. Lauda istub 8 inimest ja kõik on toiduga väga rahul – eestlased, kohalikud, usakad ja belglased. Lobiseme kuni elekter ära läheb ja kuna see on hea ettekääne minna magama, siis nii me teemegi, set oleme väsinud.