10.02.13 MUI NE

Uue Aasta esimene päev hakkab raskelt, ei suuda eilsest õhtust ja ööst kuidagi taastuda ning Margus läheb hommikujooksule. Tänase, aasta esimese päeva, mil enamus kohti on suletud veedame oleskledes – päevitame, supleme basseinis, jalutame, külastame lahti olevaid poode, sööme kohalikega mereande jne…

 

 

 

Süüa saab siin kõike – erinevaid karpe, krabisid, konnasid, kalu, madusid, krokodilli, homaare, krevette, kilpkonni, siilikuid ja muudki, mis vees elab.

 

 

 

Õhtul istume terrassil oodates, millal tuleb tagasi elekter, lobiseme, vaatame tähti, kuulame merekohinat ja tutvume eestlastega, kes on siin hotellis elanud juba terve kuu ja meie kohtasime neid alles täna. Kui me poleks terassile vana tallinna ja kondenspiima kokteili jooma läinud, siis suure tõenäosusega poleks me kohtunudki J.

Selle päeva viimsed tunnid veedame uute tuttavate hotellitoas muljetades, saame juhtnööre, kuidas homme paremini liivadüüne üles leida ning lepime kokku homne õhtu koos veeta.

09.02.13 MUI NE

Üle pika aja hommik kui ei ole kuskile kiiret, saab magada. Mul kaob uni ja otsustan randa jalutama minna, hüüan korra Margust, aga ta on nii väsinud, et ei kuulegi mind. Täna on Aasia vana aasta viimane päev, täna on pidu!!! Las Margus magab ja puhkab õhtuks välja, mina lähen randa jalutama.

Kui tagasi jõuan, siis võtame päikest, ujume basseinis, käime üle tänava kohvikus söömas ja läheme linna lõunapoolele jalutama. Peatänava söögikohad on päevasel ajal täiesti välja surnud, mitte kui miskit ei anna vähimatki märki, et õhtuti on siin massid, melu ja head söögid.

 

 

 

Ikka on minus veel see eelmise korra nostalgia ja püüan Margust veenda kui tore ja mõnus siin on, et istud kuhu tahad ja lihtsalt oled, aga hetke pärast pean oma sõnu sööma. Istume ühe hotelli seina äärde varju jäätist sööma kui tuleb turvamees ja ajab meid ära, ma isegi ei mõistnud, et kuidas me neid segasime või hotelli mainet rikume, aga see toob mind tagasi reaalsusesse – ajad on muutunud. Käime šoppamas ja läheme baari, kust avaneb imeline vaade merele ja lohesurfaritele. Baaris niisama istuda pole justkui sobilik ja ostame ühe kokteili, aga arvet makstes tajume, et joogile lisatakse vist ka tasu ilusa vaate eest J!

 

Hotelli jalutades käime poes ja Margus ostab tähistamiseks pudeli veini, aga kui õhtu käes ja aeg pudel külmikust välja võtta, siis see kuidagi minu kaasabil lihtsalt kukub kahhelpõrandale katki. Ju pole määratud, tuleb jälle Vana Tallinnat enne peole minekut juua J. Päev otsa on erinevaid flaiereid jagatud ja nüüd hakkame neid otsast kasutama. Vahetame raha ja liigume pidudele miljon Margusel taskus J.

Esimesse kohta jõuame kümne paiku, mängib väga imelik muusika, peale meie veel mõned inimesed, meile ei meeldi ja liigume edasi. Teine koht kuhu läheme on tõsiselt lahe, stiilne baas, hea muusika, voodid rannas, aga siis hakkab rahvast tulema liiga palju ja liigume edasi. Kolmandaks jõuame venelaste peole ja nagu teada, seal ei ole kunagi igav J. Peale seda vaatame noorte aastavahetuse etendust tantsude, trummide ja lohega. Lõpuks jõuame väga lahedasse kohta mäe nõlval katuse basseiniga ja hea muusikaga. Mis kell me hotell tagasi jõudsime, seda enam ei mäleta, tean ainult et koju jalutasime üle tunni aja.



Uus Aasta tuli meeleolukalt ja lahedalt!!!

08.02.13 MUI NE

Hommikul 7 ootame bussi, enne jõuame üle tee kohvikus võtta tassikese kohvi, kus tutvume Peterburis elava ema ja tema kahe tütrega. Tütred elavad juba neljas kuu Mui Nes ja õpivad lohesurfamist ning teevad juhuslike tööotsi ja ema puhkab terve kuu koos nendega.

Saabub minibuss ja istume suvalistele kohtadele teades, et varsti istume ümber suurde buss ja seal juba arvestame päikese liikumist jne. Üllatus, üllatus, korjame linna pealt bussi rahvast täis, aga ümberistumist ei toimugi. Selles minibussis Margusel põlved nina all, päike peale paistmas me neli tundi Mui Nesse sõidamegi. Tee pealt korjatakse rahvast juurdegi, sest Uus Aasta hakkab lähenema ja inimesed tahavad oma lähedaste juurde saada ning nad on suurima hea meelega nõus istuma vahekäigus kottide otsas ja esiukse trepil. Vene tüdrukute kõval häälel tehtud avalduse järel – astanavis idiot, v tualet nada – tehakse põllu ääres pissipeatus ning tunnike enne sihtpunkti on pooletunnine peatus keha kinnitamiseks.

Mui Ne võtab meid vastu vene keelsete siltidega ja sellest armsast kohast (aastaid tagasi Vietnami külastades oli see minu lemmikkoht) pole midagi järgi jäänud. X kohas pannakse meid maha ja ma ei tunne isegi ära kas see on linna keskel või põhja või lõunapoolne ots, kõik on nii muutunud. Küsime taksojuhi käest kus suunas võiks meie hotell olla ja kas on kaugel. Saame suuna ja polevat kaugel, hakkame astuma. Vahepeal laseb Margus end ühel rollerimehel ära keelitada, et äkki tahame üht kena ja odavat ööbimiskohta vaadata. Sõidavad linna teise otsa kohta üle vaatama, mina jään kottidega palmi alla ootama. Koht õnneks Margusele eriti ei meeldi ja me otsustame varem broneeritud hotelli minna. Tegelikult tegi broneeringu Indrek, kes elab juba aastaid siin ja suurema heameelega aitab igasugu asjaajamistega ning temaga saab ühendust võtta tripi kaudu. TET on kõik hinnad ajanud mitmekordseks ehk tuba maksab nüüd 43, aga tava olukorras 28USD.

Hotelliga on väiksed jamad, nimelt tuba kuhu oleme planeeritud pole veel vabanenud ega koristatud. Kohe-kohe, veidikene läheb vaid aega lubab peremees ja ootame heausklikult  tunnikese, käime söömas ja ootame veel tunnikese ning kolme paiku, kui koristaja teeb viimaseid tõmbeid põrandalapiga juhatatakse meid tuppa J. Võtame sisehoovis tunnikese õhuvanne ja õhtul linna peale. Äkki leian mõned tuttavad kohad. Margus on veidi pettunud, sest olen eelnevalt oma jutuga Mui Nest loonud paradiisi kujutelma, aga hetkel pole ta seda veel tajunud.

Meie pisikannatused saavad tasutud kõrgemalt poolt, nimelt leian hotelli ees maast raha 200000, mis teeb umbes 10USD, saame õhtul ’tasuta’ süüa J!

Hotell on tõsiselt hea, kogu reisi kõige luksuslikum ja tegelikult väga oodatud. Väikeseks miinuseks on asjaolu, et hotellil on liivrand ainult hommikutundidel, siis kui on mõõn. Muidu ulatub vesi rannal oleva betoonsillutise keskele.

 

Ostame õhtul ära piletid Saigoni, sest homme on enamus kohtadest kinni. Erinevatel vahendajatel on hinnad väga erinevad. Oleneb, kas lähed istumisbussis või lamamisbussis. Otsustame minna istumisbussis ja hinnaks kujuneb 11USD ja pileti pealt teeb tüdruk, kes meile need müüb veel 1usd endale taskusse.

07.02.13 DALAT

Tervis on kehvake, aga ikkagi lähen Margusega kaasa, et lunastada ja heastada eelnevate nädalate puudujäägid J. Täna läheme mäge vallutama, see pole küll Fansipan, aga kuna mäed on Marguse kirg, siis tuleb minna!

Margus rendib vanemat sorti rolleri ja sõidame Lang Biang mäe jalamile. Astume läbi ühest kohvikust, kus tajume, et oleme vaesed valged turistid. Kohviku omanik kaunis hästi riietatud naisterahvas hea inglise keelega ja sellise hüper-super telefoniga, et anna olla. Kohalik kohv on ekstreemselt kange ja serveeritakse koos tassikese teega. Küsime oma kohvile juurde tassikese vett ja seda me ka viisaka kummardusega saame.

Pargime rolleri ja hakkab Margusele rõõmus ning mulle suurt pingust nõudev tõus mäkke. Mäe jalamil on tohutud kasvuhooned ja kohviistandused.  Paistab terav päike, pikaokkalised männid annavad varju puhkepausidele, mida Margus vaadates minu vaevalist liikumist teeb üsna tihti J. Mäetipp paistab olevat nii kaugel, et enne kui üles pole jõudnud, ei usu et suudan sellega hakkama saada. Kolmveerand mäele minek on veel enam-vähem, aga viimane lõpp on ränk ja seda tunnistab ka Margus. Inimesed, kes juba alla tulevad soovivad naeratusega jõudu ja kui meie alla läheme, siis küsitakse kas on veel palju jäänud J.
 

 

 

 
 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Tippu jõudes ei varja Margus oma rõõmu ja mul on hea meel, et tal on hea meel. Muidugi olen õnnelik, et suutsin selle ära teha!

Sõidame linna tagasi ja külastame Dalati ajaloolist raudteejaama, siis Hullu Maja – on ehitatud Vietnami kunagise kõrge ametniku tütre poolt, kes asümmeetriliste ehitistega väljendas oma protesti võimu vastu. Algul ehitas ta seda endale, aga nüüd on sellest saanud vaatamisväärsus.
 

 

 

 

 

 

Käime kohalikus sööklas söömas ja tänane supp on väljanägemiselt eemaletõukav, aga kohalikud söövad ja nälg on suur. Surume emotsioonid alla ja sööme palju suudame, kuid täna on esimene kord kui Margus jätab osa toidust alles. Supis olevad nuudlid meenutavad kohupiima täissöönud vihmausse ja midagi ole teha, no ei lähe alla J.
 

 

Õhtul olen täiesti haige ja Margusel ei jää muud üle kui minu eest hoolitseda. Toob linnast sooja pitsa ja nohurohtu ning joogid homseks sõiduks Mui Nesse.

 

 

 

Margus saab ametlikus poes petta pea 1USD-ga, nii kui valvsuse kaotad, siis kohe petavad! Ei saa Margust üksinda kuskile lasta J.