Laupäev, 17. september 2016

E 06.10.2014 Brunei –Ulu Temburong

Täna ootab meid ees loodusmatk, mis on samuti Siimu ja Allaniga ammu eelnevalt kokku lepitud. Äratus 6.15, tõusmine suurte raskustega, sest üle pika aja mõnus voodi, vaikne öö ja hea uni. Margus valmistab kohvi ja toob naistele kohvi voodisse, teeme mõned võileivad veel Eestist kaasa toodud vorsti ja juustuga, täisterasai on juba kohalik. Jalutame eilse esimese hosteli juurde, kust võtab autojuht meid peale ja viib jõe äärde sadamasse. Paneme nimed ja passi numbrid kirja ja jääme kella 8 paati ootama. Siin istudes ja oodates puutuvad meie reisimeeskonna uued liikmed kokku siinse reaalsusega – PRÜGI, mis ujub igal pool vees.

Arutleme, et kust ikka selline tohutu kogus prahti tuleb, igal pool on sildid, et prahi maha loopida on keelatud! Paat saabub ja me jälgime imestunult, kuidas keegi kedagi ei aita, naised punnivad tõsta suuri kotte ja mehed justkui ei märkagi seda. Siim, kes viitsis veidi eelnevalt kohaliku elu kohta lugeda teab rääkida, et siin ei tohigi mees mingit initsiatiivi üles näidata. Kui naine soovib abi, siis annab ta sellest ise mingi märguandega teada. Kohalik paat, mis sõidab umbes 1h ja mahutab u 30 inimest, kindlasti peab olema soe jakk või kilekas, tuul tõmbab. Eilsetest toostidest oli kasu, sest ilm hakkab selginema ja lootust vihmavabale matkale.




Sihtsadamas ootab meid giid (tütarlaps), kelle inglise keel on väga kehva. Küsimustele vastab siis kui tahab ja nii nagu ise tahab. Küsid üht, aga ta räägib hoopiski millestki muust J. Vahepeal teme kellegi kodus väikese pausi, pakutakse teed, kohvi ja suupisteid. Ülimalt sõbralik vastuvõtt, mind ehitakse kohalikesse rahvariietesse, kõiki ehteid külge panna ei saanud, sest minu jäsemed on kordades jämedamad kui kohalikel. Saime perenaisega hea jutusoonele, sest mainisin, et koon kangastelgedel ja teen ise ka rahvariideid ja siis jätkust juttu kauemaks. Sõit viis meid edasi järgmisesse sadamasse, selline väike jõesadam, kust väljuvad pika ninaga jõepaadid. See sõit on vahva, paat kihutab mööda kärestikulist jõge ülesvoolu. Kui meile tundub, et siit pole võimalik läbi saada, siis kohalikule paadimehele on iga kivi ja sopike teada ja vett pritsides liigume aina edasi.






Esimene atraktsioon puulatvades kõndimine. Jõudmine sinna oli füüsiliselt päris raske, aga kõik see oli seda väärt. Vaade ülevalt on hingemattev! Edasi liigume kose juurde, mille ees basseinis on looduslik kalaspa ja siinsed nahasööjad kalad on mitu korda suuremad kui meil spades, seega ampsavad ka kordades kõvemini. Mega lahe, kõdi ja nalja täie raha eest!
 




Lõunasöök jõe kaldal, paadijuht ega giid ei julge enne süüa võtta kui meil on kõhud täis, me küll kutsusime, et sööme koos, aga nemad ei, võtsid söögi endale alles siis kui meie olime lõpetanud. Liugleme kiirevoolulises jões ja kaifime igat minutit siin looduses. Päevitusi meil kaasas polnud, seega pidime ujuma pesu väel, õnneks olid meie saatjad mõistlikud ja mingid piiranguid seoses ihupesuga ei teinud.





Äkki hakkab giid meid kiirustama, et jõuda kella kolmesele paadile. Saame vahepeal ka teada, et meie giid on alates eilsest väga haige ja veedab päeva koos meiega vaatamata väga kehvale enesetundele. Sadamast tuleb välja, et täna on kohalikel mingi püha ja paadid on ette välja müüdud. Giid seisab pileti järjekorras, meie kui kodutud istume sadamahoone sissekäigu ees põrandal, sest ootesaal on inimesi püsti täis. Teades, et giid on haige käime vahepeal pakkumas, et me võime ka pileti järjekorras seista, aga ta keeldub. Lõpuks saame viimasele kelle kuuesele paadile, aga selleks tuli ka veidi trügida. Eesti inimene ja veel nõuka ajast pärit, saab ikka ja alti hakkama :).




Kodutee jääb hilja peale ja väljas läheb pimedaks, vihma hakkab sadama ja imestame, kuidas kapten üldse näeb kuhu paati juhtida. Valgust annab üks väike lambike, mis näitab mõne meetri kaugusele, siis pistab kapten pea aknast välja ja tema kogenud silm ja käsi viivad meid turvaliselt „koju“ tagasi.
Kuna me ei saanud piletit eeldatavale kella kolmesele paadile, siis juht BSB ootas meid sadamas kolm tundi, selleks et sõidutada meid autoga kolm minutid ööbimiskohta. Ülem Allan andis käsu ära oodata ja ära tuua ning käsk kuulub täitmisele, ka rahaga ollakse äärmiselt ausad!

Õhtul enam välja minna ei viitsi, sööme toas seda mida süüa on, mängime veidi kaarte ja magama. Kõik on väsinud! Öösel lõputu probleem – magajad ja norskajad J. Öösel äkki kuulen, et keegi tõmbab wc ukse täie pauguga kinni, veel jõuan imestada, et miks peaks öösel nõnda prõmmima, saab ju vaiksemalt ka, aga hommikul selgub tõde.

1 kommentaar:

  1. nagu seriaal juba, kõige põnevama koha pealjääb pooleli ja järgmises osas selgub tõde, nädala pärast :)

    VastaKustuta