T 07.10.2014 Brunei

Eile läksime õhtul 10 magama ja oleme mõnusasti välja puhanud, et on tunne nagu oleks sisse maganud J. Hommikul uurime Siimu käest, mis siis öösel juhtus. Ele-Riin kuulis Siimu norskamist ja otsustas hellalt suurest varbast kinni võttes juhtida tähelepanu, et oleks õige aeg end küljele keerata ja norskamine lõpetada, aga Siim oli selle peale ehmatanud. Ehmatanud ja veidi kurjaks saanud, sest tema hea uni oli häiritud, sellest ka öine uksega paugutamine. Kes oleks arvanud, et kerge suure varba puudutust sellist paksu pahandust toob :).

Veidi peale kella 8 võtab Allan meid ise bussi peale ja teeb linna ekskursiooni. Esiteks  külastame mošeed, mille lasi ehitada hetkel valitsev sultan. Mošee on tõeliselt ilus ja külluslik. Pilte tohib teha kuni sissepääsuni, paneme hõlstid selga ja koos Allaniga võime siseneda. Fakte selle ehitamisest- enne ehitamist saadeti inimesed laia maailma kaunimate mošeedega tutvuma, kasutaud on marmorit, kõik mis tundub kullana ongi kuld, üles viid 29 trepiastet ehk nii mitmes sultan on praegu võimul. Sultanil on eraldi sissepääs, mošees olles on imaam kõrgemal kui sultan. Inimesed peavad annetama raha ja sellega aidatakse abivajajaid. N: maja sai kannatada ja vajab remonti vms, aga asjad muutuvad ka siin riigis. Eelmise aasta aruandest tuli välja, et 60-70% annetustest läks krediitkaardi võlgade kustutamiseks. Nüüd on krediidi andmine rangelt reguleeritud.

Bruneis on tasuta haridus, ülikooli õpingud Inglismaal makstakse kinni, peaaegu tasuta elekter ja olematud kommunaalmaksed, tasuta meditsiiniabi ja kogukonna toetus teevad sellest riigist väga ihaldusväärse elamise koha. Praktiliselt kõik, mis teenid jääb endale. Looduskatastroofe ei ole, sest 5-10 kraadi ekvaatorist pidi olema rahulik tsoon.

Järgmine koht, mida külastame on Brunei muuseum, siin on väga külm! Saab ülevaate, milline oli riik enne nafta ja gaasimaardlate avastamist, siis oli etapp kui enamust maavarade rahast läks Inglismaale ja siis kui sultan suutis teha kokkulepe 50% Brunei-50% UK lõi riik hüppeliselt õitsel. Töö- ja elamisluba on võimalik saada, kodakondsuse saamine peaaegu võimatu. 55a minnakse pensionile ja iive on tõusvas joones positiivne. Arvatakse, et maardlad on tohutu ja hetkeks on kasutatud kõigest 10%, et kätte saada ülejäänut tuleb puurida sügavamale. Näitena sultani elamine enne ja nüüd. Enne saab näidata pilti, mis avaneb olles värava taga, kaugemale meid ei lasta. Sultani elamine on kord aastas avatud kõigile külastajatele, kahjuks täna see päev ei olnud, nägime ainult ühe sultani lapse paleest välja sõotmist autoga ja tema saateeskorti.

Järgmiseks külastame jõeküla ja nii on inimesed siin alati elanud, mitte et see näitaks et oled vaene. Rahalises mõttes pidi veekülas elamine olema kõige soodsam ja siis on välja kujunenud oma elukorraldus. Siin jõelinnakus on omad koolid, politsei, tuletõrje jne ja inimestele meeldib siis elada, kus majasid ühendavad laudteed ja auto asemel sõidab paat. Paljud siinsed elanikud on äärmiselt rikkad, neil on mitu autot, maja mandril, aga elada meeldib ikkagi jõemajakeses. Riigi poliitika suunab jõuliselt mandrile elama, aga rahvas ei taha uuendusega kaasa minna. Jõekülas saame lahke vastuvõtu osaliseks ja sööme kõik suupiste taldrikud tühjaks ja see ei jää Allanile ega võõrustajale märkamatuks, mis peale küsitakse kas me hommikust polegi söönud? Meile näidatakse köögi põrandas auku ja seletatakse, et kõik mis elamisest üle jääb läheb vette ja selle sööb ära catfish. Vette ei lähe ainult toidujäätmed vaid ka wc „produktid“, seega kui tellite menüüs catfishi, siis teadke, millest ta toitub :). Positiivne on see, et jõekülades kemikaale ei kasutata. Kogu elu käib ümber jõe, tundub et vesi on kole ja must, tegelikult vesi voolav ja lihtsalt tumedat värvi. Jõe ääres on mangroovisalud, mis on omakorda koduks veeloomadele. Praht, mida me nägime vees tulevat merelt tõusude ja mõõnadega, seda küll koristatakse süstemaatiliselt, aga avavvest pressib seda nii palju peale, et valitsus mõtleb süsteemile, kuidas takistada prahi liikumist mööda vett riiki.

Inimestel relvi pole, üle keskmise turvaline riik. Eksinuid karistatakse julmalt ja surmatakse läbi poomise.

Oleme väga tänulikud, et Allan leidis võimaluse ise meile teha see ekskursioon. Tal on palju teadmisi selle riigi kohta ja oskab huvitavalt Brunei kohta rääkida, kuigi tema sünniriik on Austraalia.

Hotell Empire, kui ütled et lähed sinna, siis arvatakse, et oled rikkur. Eks meie reisid ongi sellised, et üks päev vaesuses ja kasinuses ning teine päev luksuses. Luksust tuleb tavaliselt 3 nädala peale 2-3 päeva J. Mulle meeldib siin kohe esimesest hetkest peale – jahutavad rätikud, tervitusjook, 1h enne õiget aega sisse, päike, rand, bassein, tasuta joogid ja kui jala käia ei soovi, siis trolli koos juhiga on sinu käsutuses. Sind ümbritseb kuld, marmor, küllus ja suursugusus, kogu selle projekti taga on sultani vend, kes oli turismi arendaja ja luksuse armastaja! Toad on super, kuigi seaview on puid täis kasvanud. Oleme siin hotellis ainult ühe öö ja kavatseme võtta maksimumi. Saame pesu pesta, ujume, võtame päikest, pildistamine, joogid basseini baaris, õhtul buffelauas sööme nii palju, et keegi ei mäleta kas on kunagi ennast nii täis söönud. Kui kõht oli täitsa täis, siis üks taldrikukene sushit sai ikkagi juurde võetud, täiesti ogar õgimine. Kõht on nii täis, et jalutadagi on raske! Jalutame, tutvume spordisaaliga, lisaks on vaatame, mis meelelahutusest üldse on võimalik osa saada. Hommikune võimlemine teeks head, aga ainult siis kui uni peaks ise varakult otsa saama. Kuna tegime suure jalutuskäigu, siis tellime endale järgi trolli, kes viib otse meie kompleksmaja ukse ette. 

Kõik on super ja magan siin reisi siiani parema une!