Reede, 23. september 2016

T 14.10.2014 Denpasar – Lombok

Veidi peale seitset on uni läinud, hüüan üle rõdu Margust – ei midagi, koputan vastu seina – ei midagi, lähen proovin ukselinki – uks kinni. No eks siis ootame, aga ei lähe kaua kui kuuleme koputust vastu. Minu „vaikne uurimine“ ajas tegelikult poisid üles :).
Teeme kohvi, sööme paar kommi, meie Ele-Riinule pükse otsima, poisid bussijaama pileteid ostma. Me lähme oma otsingutega täitsa rappa, keerame kuskile valele tänavale  ja saame ainult puuvilju ja raha automaadist välja võtta. Poistel läks tunduvalt paremini, neil on sõit välja uuritud ja kohalikud elulised tänavad läbi käidud. Liinibusse meile vajaliku sadamasse ei lähe, tuleb võtta takso. Ele-Riin saab lõpuks endale ka püksid.
Väikese lõigu läbime meile juba tuttavas minimalistlikus väikebussis, veidi aja pärast teeme ümberistumise normaalsesse autosse ja olemegi õiges sadamas. Kiirpaadiga üle saamine on üks suur maffia. Tundub, et pakkujaid on palju, tegelikult algab ja lõpeb kõik ühe mehe juures. Märgusel õnnestub selliselt ärihailt mingi valemiga allahindlust saada. Ele-Riin räägib õnnestunud diilist värskelt saabunud turistidele (kes samuti soovivad kiirpaadi pileteid osta), peremees kuuleb sellest ja saab hullult kurjaks. See oli olnud personaalselt meie allhindlus ja nüüd me kuulutame seda kogu maailmale, nii äri ei aeta! Saame kiirpaadile, mis enne läheb Gili saartele ja siis Lombokile, lubatud kohale jõudmise ajast sõidame taas kauem.



Vahepeatustel Gili saartel näeme lõpuks ka turiste ja neid on palju. Viimane söömine oli eile õhtul peale kümmet, kell on 15.30 ja kõik mõtlevad söögist. Iga päevaga lähevad söögi vahed pikemaks, kui päev vahele jääb ei pane varsti tähelegi.
Viimase aja transport on läinud sujuvalt ja tänu sellele oleme oma graafikust mõned päevad ees ja nähes Gili saarte melu ja helesinist vette, siis tõenäoliselt veedame oma rannapuhkuse päevad Gilil. Mõtleme ja arutame, ei tea kuidas me küll 3700m kõrgusele suudame ronida.



Sadamas ootab meid auto ja juht sildiga „ELE-RIIN“, 2h sõitu Rinjani mägimatka baasvillasse. Vaated rõdult on hingematvad ja samas hirmutavad, kas ma suudan ikka selle mäe alistada. Saame villa parimad toad, õhtustame (21h söömata) ja vaatame aukartusega mäe tipp, mille vallutamist me homme hommikul alustame. Mäkke tõus maksab 3 miljonit/in. Õhtul on briifing, meie giidiks saab Adi, armsa naeratusega noormees, kes räägib rajast ja rahustab – see on teie puhkus ja võtke seda easy-lt. Märgus muidugi oskab minu ebakindluse naljaks keerata ja tutvustab mind Adile – siin on meie boss Irina ja tema on väga aeglane käija J.







Õhtul istume terrassil, naudime vaadet, peseme, pakime asju ja äkki kiljatus ning kohale jooksevad hirmunud giidid.  Mis juhtus, kas kõik on korras/ jah-jah, muidugi. Ja mis siis juhtus? Ele-Riin läheks maja küljel olevast keerdtrepist üles, et uurida ümbrust ja ehmatas naabri aias olevate lehmade peale ehk algul näeb ta ainult nende kilavaid silmi. Siis ehmatavad lehmad tema peale ja hakkavad aedikus tampima, siis omakorda ehmata Ele-Riin ja kiljatab. Meie poistel ei mingit reaktsiooni, mina jõuan mõelda, et ju vist mingi satikas või geko ehmatas teda ning jätkasin oma tegevust. Giidid kõrval majast arvasid aga, et keegi kukkus üle ääre alla kuristikku ja jooksid kohale. Õnneks lõppes kõik hästi ja giidid palusid enam neid nõnda mitte ehmatada J. Tänu Ele-Riinu uudishimule avastasime katuselt veel ühe terrassi lamamistoolidega, kui homme mäkke ei peaks minema, saaks siin päikest võtta ja ….




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar