Veidi peale seitset on uni
läinud, hüüan üle rõdu Margust – ei midagi, koputan vastu seina – ei midagi,
lähen proovin ukselinki – uks kinni. No eks siis ootame, aga ei lähe kaua kui
kuuleme koputust vastu. Minu „vaikne uurimine“ ajas tegelikult poisid üles :).
Teeme kohvi, sööme paar kommi,
meie Ele-Riinule pükse otsima, poisid bussijaama pileteid ostma. Me lähme oma
otsingutega täitsa rappa, keerame kuskile valele tänavale ja saame ainult puuvilju ja raha automaadist
välja võtta. Poistel läks tunduvalt paremini, neil on sõit välja uuritud ja
kohalikud elulised tänavad läbi käidud. Liinibusse meile vajaliku sadamasse ei
lähe, tuleb võtta takso. Ele-Riin saab lõpuks endale ka püksid.
Väikese lõigu läbime meile juba
tuttavas minimalistlikus väikebussis, veidi aja pärast teeme ümberistumise
normaalsesse autosse ja olemegi õiges sadamas. Kiirpaadiga üle saamine on üks
suur maffia. Tundub, et pakkujaid on palju, tegelikult algab ja lõpeb kõik ühe
mehe juures. Märgusel õnnestub selliselt ärihailt mingi valemiga allahindlust
saada. Ele-Riin räägib õnnestunud diilist värskelt saabunud turistidele (kes
samuti soovivad kiirpaadi pileteid osta), peremees kuuleb sellest ja saab
hullult kurjaks. See oli olnud personaalselt meie allhindlus ja nüüd me
kuulutame seda kogu maailmale, nii äri ei aeta! Saame kiirpaadile, mis enne
läheb Gili saartele ja siis Lombokile, lubatud kohale jõudmise ajast sõidame
taas kauem.
Vahepeatustel Gili saartel näeme
lõpuks ka turiste ja neid on palju. Viimane söömine oli eile õhtul peale
kümmet, kell on 15.30 ja kõik mõtlevad söögist. Iga päevaga lähevad söögi vahed
pikemaks, kui päev vahele jääb ei pane varsti tähelegi.
Viimase aja transport on läinud
sujuvalt ja tänu sellele oleme oma graafikust mõned päevad ees ja nähes Gili
saarte melu ja helesinist vette, siis tõenäoliselt veedame oma rannapuhkuse
päevad Gilil. Mõtleme ja arutame, ei tea kuidas me küll 3700m kõrgusele suudame
ronida.
Sadamas ootab meid auto ja juht
sildiga „ELE-RIIN“, 2h sõitu Rinjani mägimatka baasvillasse. Vaated rõdult on
hingematvad ja samas hirmutavad, kas ma suudan ikka selle mäe alistada. Saame
villa parimad toad, õhtustame (21h söömata) ja vaatame aukartusega mäe tipp,
mille vallutamist me homme hommikul alustame. Mäkke tõus maksab 3 miljonit/in.
Õhtul on briifing, meie giidiks saab Adi, armsa naeratusega noormees, kes
räägib rajast ja rahustab – see on teie puhkus ja võtke seda easy-lt. Märgus
muidugi oskab minu ebakindluse naljaks keerata ja tutvustab mind Adile – siin
on meie boss Irina ja tema on väga aeglane käija J.
Õhtul istume terrassil, naudime
vaadet, peseme, pakime asju ja äkki kiljatus ning kohale jooksevad hirmunud
giidid. Mis juhtus, kas kõik on korras/
jah-jah, muidugi. Ja mis siis juhtus? Ele-Riin läheks maja küljel olevast
keerdtrepist üles, et uurida ümbrust ja ehmatas naabri aias olevate lehmade
peale ehk algul näeb ta ainult nende kilavaid silmi. Siis ehmatavad lehmad tema
peale ja hakkavad aedikus tampima, siis omakorda ehmata Ele-Riin ja kiljatab.
Meie poistel ei mingit reaktsiooni, mina jõuan mõelda, et ju vist mingi satikas
või geko ehmatas teda ning jätkasin oma tegevust. Giidid kõrval majast arvasid aga,
et keegi kukkus üle ääre alla kuristikku ja jooksid kohale. Õnneks lõppes kõik
hästi ja giidid palusid enam neid nõnda mitte ehmatada J. Tänu Ele-Riinu uudishimule
avastasime katuselt veel ühe terrassi lamamistoolidega, kui homme mäkke ei
peaks minema, saaks siin päikest võtta ja ….
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar