Laupäev, 24. september 2016

N 30.10.2014 Palu

Sõit Palusee on üks mugavamaid, mis meil on olnud, privaatbuss on end õigustanud 100% ja rohkemgi. Algul on lastav muusika veidi vali, aga peale esimest vahepeatust taipab vist juht, et oleme väsinud ja edasi sõidame vaikuses.


Esimeses vahepeatuses oli hea jälgida, kuidas siin õpetatakse lapsi maast madal tööd tegema. Kell hakkas lähenema keskööle, kui meie juht tegi söögipeatuse ja süüa hakkas talle valmistame 10-12a söögikoha omaniku poeg. Hetkega tehti grilli alla tuli ja poiss hakkas kala grillima, ei mingit sundimist. Poiss teadis, mida ta tegema pidi ja ta oskas seda. Huvitav, mis küll meie igasugu õiguste eest võitlejad ütleksid selle peale, et alaealine laps töötab keskööl?
Öösel kell 2.15 oleme Palus ühe odavama ööbimiskoha ees, aga keegi meid sisse ei lase. LP kätte ja uusi ööbimise võimalusi otsima. Õnneks on siin juhid väga kannatlikud, lihtsalt kuskile tänavale ei tõsta vaid sõidavad seni kuni kindel koht on leitud. Sõitsime pool linna läbi ja kas kohad on täis või liiga kallid, seega otsustame esimesse kohta tagasi minna ja kui ei saa majja sisse, siis elame ühe öö ka terrassi toolidel üle. Uue koputuse peale ärkas peremees õnneks või kahjuks ülesse ja saime ka toad. Nii hulle tube pole ma vist oma reisidel näinudki, on tunne, et siin pole eluski koristatud – must, kopitab, haiseb. Peremees laseb mingit aerosooli, ei saa aru, kas õhuvärskendajat või putukamürki, linu ja padjapüüre pole ka vist kordagi vahetatud, väga masendav ja vastik. Ele-Riin tõmbab igaks juhuks voodi veidi seinast eemale, et ei tea kes veel mööda neid võib voodisse ronida, aga kui ta nägi, mis õudus voodi all toimub, siis vahemaa seinast jätsime minimaalseks J. Taas aitavad neid lennukist kaasa võetud tekid, laotasime need voodile ja patjade panime peale rannarätikud, ventilaator tööle ja sisendamist, et pole väga-väga hull jäime ikka magama.


Nii õudses kohas läheb unigi varakult ära. Oleme 8 üleval ja lähme linna peale jalutama. Poed on kõik veel kinni, mingi hull (tõesti peast soe) haagib sappa, karjub midagi omas keeles ja jälitab meid poole jalutuskäigu jooksul. Äkki avastab Siim, et on kaamera ära kaotanud või kuskile unustanud, kiiresti kerime viimase pool tundi tagasi ja ainus loogiline koht on pank ja oh seda rõõmu kui turvatöötaja tunneb meid ära ja ulatab Siimule kaamera, millele on jäädvustatud peaaegu kogu meie reis. Maailm on täis häid inimesi!
Sel ajal kui meie Ele-Riinuga ostame puuvilju õnnestub Siimul kohalik sinine „takso“ peatada ja kaubelda ülisoodsalt järgmisesse kohta – Tanjung Karang. See on koht, kus peaks hakkama meie rannapuhkus. Tegelikult oli plaan minna Togiani saartele, aga LP lugedes selgus, et transport sinna ja tagasi on vaevaline ning alati ei saa 100% kindel olla, siis ei tahtnud riskida reisi lõpus lennukist maha jäämisega. Juht keelest aru ei saa ja Siim juhist, aga taas saavad kõik asjad aetud J.
Karangis valisime ööbimiseks LP järgi mõnusa koha, kohale jõudes selgub, et koht on veel vingem kui raamatus kirjeldatud, aga ei raatsi küsitavat raha maksta, otsime edasi. Saame teada, et hetkel on siin külas mingi konverents ja enamus ööbimiskohti on broneeritud.
Saame endale kaks bangalot, kus on madrats lihtsalt maas, seinal ventilaator ja maja taga wc (kopsiku süsteem hakkab juba täitsa omaks saama J). Hinna sisse kuulub ka 3x päevas söömine. Päev maksab ööbimine+toit 150 000.- kohaliku raha. Läheme ujuma, Ele-Riin teeb koorivaid protseduure soovijaile, võtame veidi päikest, kuulame kõrval hotellist karaoket, sööme kodust toitu, mida perenaine ise valmistab.







Kookosmehikesed, kuked magavad puu okstel, tugev vool õhtuse tõusu ajal.

Peast käib läbi mõte – nii vaikne puhkus, pole midagi teha, peaasi et omavahel reisi lõpus tülli ei läheks!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar