Kuna olen veel veidi kehvake,
siis Ele-Riin teeb kõik hommikused toimetamised ise ära. Peale kohvi ja pooliku
röstsaia ei julge veel midagi süüa, võtame oma toidu ja lähme teeme poistele
üllatus visiidi. Seose naabersaare
külastamisega pidime nende juures olema 8.45, meie esmakordselt varem kell
8.15.
Sadamast saame osta edasi-tagasi
pileti, rahvast saarte vahel liigub palju. Plätud jalast, põlvini vette ja
ronimegi paati.
Saar on vaikne, stiilsed ja luksuslikud,
eco, toimivad ja mahajäetud ööbimiskohad. Jalutame ranniku äärt mööda, päike
paistab täiega, ujume, võtame päikest, rannad korallised. Vesi on hästi soolane
ja kannab sind ise, pinnal püsimiseks palju vaeva nägeme ei pea, hoovus kannab
jõuliselt rannast eemale. Peale ujumist tunneme puudust magevee duššidest J. Värsked mahlad reggei
baarist.
Meno saar on kui puhkus nowhere –
inimesed lihtsalt on, korjavad rannast karpe, punuvad käevõrusid, ujuvad,
võtavad päikest, joovad kokteile, loevad raamatuid, kuulavad head muusikat või
tuulekellade helinat koos lainete loksumisega. Televiisorit pole vaja, sest
vaade merele täidab kõik su meeled. Siin tajud lihtsalt olemise rõõmu ja võlu.
Vaatad õnnelike lapsi vees …
Enne tagasisõitu hakkab tibutama.
Paati minnes imestame, kuidas inimesed ei taha ühtlaselt paati täis istuda,
igaüks on ainult enda peale.
Hommikul tekib arutelu, et raha
kulub liiga palju, seega sööme taas lihtsates kohalikes söögikohtades, seal
toit poole odavam.
Ostame reedeks äramineku piletid
laev+buss, saame otse lennujaama. Õhtul ostame ehteid, tingime hindasid. Margusel
läheb süda haledaks – ärme palju tingi, polegi näinud, et keegi sellelt mehelt
ostaks. Jalutame, mul kõht endiselt kahtlane, jooksen poole pealt „koju“
tagasi. Tuba on kenasti koristatud ja sipelgatõrjet on ka tehtud.
Kõik tunnevad väikest väsimust,
Meno keskpäeva päike ilma päikesekreemita on kõigist punanahad teinud.
Ele-Riin jõuab ka varsti tagasi
ja hakkame juba voodisse sättima, kui tulevad poisid flaieritega ning tuleb
minna pidutsema ja tasuta jooke jooma. Ele-Riin tutvustab meile mängu nimega
Beerpong, see oli Austraalias väga populaarne. Pingpongi palliga tuleb saada
jooki täis pitsi ja vastane peab tabatud pitsi ära jooma. Siinsetes baarides
mängitakse seda vägagi intensiivselt. Lõpuks jõuame surfibaari, kus lisaks
erinevatele DJ-le on ilutulestik ja erinevad atraktsioonid elava tulega.
Ele-Riin läheb varsti ära, kuna keegi ei taha jooma hakata. Siim on ka liiga
kaine ja ei leia motivatsiooni (vabad ilusad tüdrukud), aga meie Margusega
läheme tantsima. Pidu on igati vinge, aga iga tunniga läheb muusika rajumaks ja
lõpuks tuleme tulema. Ele-Riin magas, Siimust ei tea midagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar