K, N 15-16.10.2104 Rinjani

15.10.14 äratus 5.45, naudime päikese tõusu, hommikusöök ja ongi minek. Algul viiakse meid jeepidega kõrgusele 1300m ja siis edasi ainult jalgsi. Meil on kaasas 2 seljakotti, mida kannavad Siim ja Margus. Meid teenindavad Adi ja neli pakikandjat. Algul pole vigagi tunnike käimist, siis paus snäkkide ja joogiga, siis jälle käimine, aga mida kõrgemale jõuame seda raskemaks ja järsumaks tõus muutub. Nüüd ei jaluta vaid ronid ja ronid üle kivide ja juurikate, minu jaoks kõige hullem libisev pinnas. Olles kuskil 2000m kõrgusel võtab Margus minu ergutamiseks kasutusele lisaabinõud – ergutushüüded, eesti muusika …

Küsimusele palju veel minna on õpib Adi selgeks ühe eesti keelse sõna – peaaegu J, mis tähendab peaaegu kohal. On raske, isegi poisid räägivad, et see nõuab ka neil palju pingutust.

Vahepeatuses proovivad poisid pakikandjate koormat kanda, sa jutt – sellise koormaga vist ülesse kulle ei jõua on Marguse ja Siimu arvamus, see on tõesti raske. Kandamis on kõik vajalik meie majutamiseks ja toitlustamiseks, mida rohkem me sööme ja joome, seda kergemaks läheb pakikandjatel. Üks pakikandjatest liigub lisaks veel paljajalu. See on hämmastav sitkus, jõud ja vastupidavus!!! Adi räägib, et ka tema alustas pakikandjana ja nädala jooksul tehakse mitu tõusu ning kui sinus on potentsiaali, siis mõne aasta pärast võib sinust saada giid.  Nende meest sitkust nägime ühes vahepeatuses, kus nääpsuke pakikandja või giid tassis oma seljas alla üht tütarlast, kes oli jala välja väänanud Tüdruk oli kaaluliselt kindlasti raskem kui pakikandja, aga jalg oli ikka nii hull, et seda maha toetada ei saanud.

Enne laagrisse jõudmist kohtame ahvi, kes on inimestega nii harjunud ja teab, et nende käest saab süüa lunida.

Õhtuks jõuame baaslaagrisse, et siin puhata ja homme varahommikul alustada tipu vallutamist. Plaan tippu jõuda on paljudel, siin alal on kindlasti üle paari või isegi kolmekümne telgi ja igas telgis kaks inimest. Kahjuks selline rahvamass ei külasta seda mäge ilma , et maha jääks tõeline prügimägi. Prügi saadab tegelikult meid kogu tõusu vältel L. Meile pannakse üles telgid, rajatakse wc ,valmistatakse õhtusöök.  Naudime vaateid ja päikese loojangut.

16.10.14 hommikul 2 paiku äratus ja algab viimane jõupingutus. Väljas on kottpime, liigume pealampide valguses. Tõus on väga järsk ja raske, mul on iga veidikese aja tagant vaja puhata, kuna oleme üle 3000m on hingamine muutunud raskemaks. Ma ei tea kaua me nõnda liigume, aga kui kivide valjust välja jõuame ja mööda mäeharja tõusma hakkame satume külma tuule kätte. Algab tohutu võitlus külmaga. Tunnen ainult külma, ei väsinust , ei magamatust, ainult KÜLMA. Proovime liikuda üksikute kivide vahel ja nende varjus veidi puhata, aga arvatavasti kella 4-5 vahel murdun, mul on nii kuramuse külm ja ma ei suuda enam liikuda. Ka Ele-Riinul on külm ja me otsustame, et meie mäe vallutamine lõped siin, mõnisada meetrit enne tippu. Adi ja poisid on veidi mures jättes meid keset mäge kottpimedasse ja külma kätte, aga kui nad tahavad päikesetõusuks tippu jõuda peavad nad edasi liikuma. Adi ja poisid võtavad suuna ülespoole, meie kogume ennast natuke ja liigume alla tagasi. Mäkke rühkijaid on palju, tundub nagu liiguks pimedas tipu poole sajasilmne jaaniuss. Egas pimedas eriti midagi ei näe ja kerge on rajalt eksida, nii ka meie oleks peaaegu mäeveerelt alla kukkunud, olime päris kuristiku äärde sattunud ja seal peen lahtine kiviklibu, veel mõned hooletud sammud ja kõik oleks võinud kehvasti lõppeda.

Tulevad esimesed päikesekiired ja kõik läheb paremaks ja soojemaks, jõuame telklaagrisse vigastusteta tagasi. Poistel läks ka hästi, nemad jõudsid tippu!!! Viimane tõusu osa oli olnud tõeliselt raske, ülesse jõudsid vähesed. Kui te ei ole väga heas füüsilises vormis, siis soovitaksin viimase tõusu teha peale päikesetõusu, on tunduvalt soojem ja tõenäoliselt moraalselt kergem. Kindlasti peab uurima, mis ilmastik kohapeal valitseb ja mis ajale üldse Rinjanit planeerida.

Laager kokku ja alustasime laskumist, väike puhkus looduslikus kuumaveebasseinis ja siis halb uudis, me peame veel ühe tõusu tegema. Ma küll jõuan liikuda, aga mitte nii kiiresti kui giid seda sooviks ja ei muud üle kui Adi võtab mind paele otsa ja veab ülesse ja vahepeal reipalt hüüdes „ Go mama, go!“

Kirjeldamatu rõõm on peale seda tõusu teada, et nüüd on ainult alla minek, ei ühtegi suuremat tõusu! Õhtul telgime, tehakse üles lõke, milles Margus oleks hooletuse tõttu peaaegu mu varustuse ära põletanud ja magama.