Kolmapäev, 28. september 2016

N 26.11.2015 Siem Riep

Hommikul 6 paiku saabume Siem Riepi ja bussijaamas oodatakse meid sildiga Irina ja Anneli. Kuna peatume siin linnas eestlase Jim juures, siis on ta saatnud meile tuk-tuki vastu. Jõuame peale väikest sõitu öömaja juurde, aga sisse ei lasta. Nimelt oli peremees käinud veefestivalil ja saanud alles 3 paiku magama ja lihtsalt ei kuulnud meie tulemist J.
Jim näitab toa ette ja läheb magama ja ka meie teeme sama. Enne kella 12 me ei liiguta, siis allakorrusele pererahvaga tutvuma. Siin peavad väikest ööbimiskohta eestlased Jim, tema naine Ruth ja nende poeg. Peale eestist lahkumist elati 18 aastat USA-s ja nüüd on sellel maal saanud täis esimene aasta.
Kuulame ära Jimi soovitused ja tänaseks valime siidivabriku külastamise ja kohaliku elu ainetel koostatud teemapargi. Peremees teeb ühe kõne ja varsti ongi tuk-tuki mees kohal, 15usd kahele. Külastame siidivabrikut ja kohaliku Kambodža elu ainetel tehtud teemaparki.

















Siidivabrikusse sissepääs tasuta, saame personaalse giidi. Kes ei ole enne siidi tootmise protseduuriga tutvunud, siis on põnev, vähemalt meile oli. Esitasime nii palju lisaküsimusi, et giid hakkas meid lõpus juba kiirustama.  47 päeva võtab aega kui liblikast saab siidikookon, protsess järgmine liblikas-muneb munad-munadest ussid, kes kasvavad aina suuremaks – kollane uss hakkab kookonit tegema. Kookoni tegemise staadiumis lõpetavad söömise, elu perioodil söövad ussikesed ära 300-400gr toitu ja söögiks on kindla puu lehed, see pidi tagame parima kvaliteediga siidi. Kui kookon küps, siis tuuakse see õue päikese kätte, et liblika alge sees ära sureks. Kui jäädakse hiljaks, siis liblikas närib ennast kookonist ise välja ja teeb siidiniidi katki. Külastame kudumise tsehhi, minu lemmik – kangasteljed ja neil kudumine. Punase riide puhul on üles pandud 5000 lõime ja kudumise kiirus käsitis on 2m 3-4päeva. Kogu protsess lõpeb poes, kus teeme mõned sisseostud.
Harjutame ennast kohaliku söögiga - grillitud ussid ja konnad.
Järgmine teemapark Cultural Village, minu arust mitte midagi erilist ja rohkem orienteeridud kohalikule inimesele. Vaatame veidi ringi, vaatame mõned etteasted ja ongi väljas pimedaks läinud. Seni kuni meie ära oleme ootab tuk-tuki vennike meid sissepääsude juures, rahulikult võib oma asjad vahepeal tema hoolde jätta.

Kuna õhtul ootab perenaine külalisi, siis pakkusime ennast appi süüa tegema. Õhtusööögiks on riis-karul, liha kastmes ja khmeeride köögiviljahautis. Lauda istub 8 inimest ja kõik on toiduga väga rahul – eestlased, kohalikud, usakad ja belglased. Lobiseme kuni elekter ära läheb ja kuna see on hea ettekääne minna magama, siis nii me teemegi, set oleme väsinud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar