laupäev, 24. september 2016

E 27.10.2014 Rantepau – Tana Toraja

Kogu tänane päev on seotud matustega ja kõik mis selle juurde kuulub. Meil on suur õnn osaks saanud, nimelt on täna suurte matuste esimene päev ja Amos tahab meid sinna viia ja kohalike matuse kombeid tutvustada. Sel aastal on üldse olnud 3 suurt matust ja ühest saame me täna osa.
Hommikusöögiks puder, kohvi ja puuvilju lähme poiste juurde sööma-jooma. Kella 9-ks on Amos meil järgi ja sõit matustele mõningaste vahepeatusega võib alata. Enne tseremooniat külastame koobast, mis on säilitatud vanade matmiskommete kohaselt. Järgmiseks puu, kuhu sisse on maetud imikud. Puule tehakse sisselõige ja auku sängitatakse varalahkunud lapsuke ning hiljem kasvab puu kinni ja selle juurde kuulub uskumus, et koos puuga kasvab ka lapse hing. Kuigi viimane selline lapse matmine toimus 1950 aastal, siis siiani on elus uskumus sellise puu väest ning naised, kes ei saa lapsi käivad siit abi otsimas. Peale seda suundume matuse tseremooniale.





Matustele ei lähe me tühjade kätega, ostame tseremoonia ala ette püstitatud müügiputkadest suitsu ning Amos sebib meile kohtumise kadunukese lähedaste sugulastega. Anname kingituse üle ja meid kutsutakse VIP tsooni tervitus kohvile (kohv, tee, magusad suupisted), see oli väga liigutav, et saime sellise tähelepanu osaliseks.


Enne rongkäigu ja kadunukese saabumist on veidi aeg ning leiame nurgataguse, kus on hiljuti tapetud siga ja nüüd valmistatakse sellest „bambusliha“. Nimelt maitsestatud sealiha koos jackofruitiga topitakse bambusvartesse ja pannakse tule vahetusse lähedusse küpsema. Saada vahetult osa kohalike tegemistes on imeline, nii me Margusega käärime varrukad üles ja aitame liha bambusesse toppida. Hiljem käime kontrollimas, egas lasta liha ära kõrbeda ning meie siiras huvi ei jää märkamata. Varsti istume kohalike meestega tule ääres, sööme bambuses küpsetatud liha, riisi ja rüüpame värsket palmiveini J. Tegime koos pilti ja kohalikud tänasid meid lihtsuse ja toreduse eest!







Saabub rongkäik kadunukesega ja siis läheb lahti selline trall ja tants, et kadunukene kirstust keeras end mitu korda ringi, uskumatu kui erinevad on eri maailma paikades matusekombed. Kohalike kombeid on tulnud vaatama päris suur kogus turiste. Tantsin kohalikega mingit tantsu. Peale seda algavad tapatalgud, esimesel matusepäeval nägime 3 härja tapmist. Vaadata võib, aga võigas vaatepilt ikkagi. Siim jõudis protseduuri ära filmida, aga pärast hakkas nähtust nii halb, et kattus üle kere higiga ja viskas veidikeseks pikali. Võikaks teeb asjaolu, et kõri loomal ei tõmmata läbi ühe korraga, vaid lüüakse matšeetega mitu korda, seni kuni saadakse tõenäoliselt aordile pitha, verd purska, loom kukub, rabeleb, jääb vagaseks ja sureb.









Peale seda toimub härgade võitlus, millest võtame veidi aega osa, aga kuna loomad on suhteliselt tuimad, siis väsime kiiresti ja hakkame äraminekut sättima. Kohalikud on muidugi lömade võitlusel ninapidi juures ja läänelikust ohutusest pole grammigi.
Kohalike uskumused seoses matustega: inimene sureb ja selleks, et hing saaks teise maailma minna tuleb teha tseremoonia ehk ohverdatakse härg. Härja hing viib inimese hinge teise maailma, paremasse maailma! Härja liha muidugi süüakse ära, see mida ei jõuta ära süüa, see kuivatatakse ja rikkamate matuste jäägid jagatakse vaesematele. Seni kuni pole härga tapetud ja tseremooniat korraldatud, ei nimetata kadunukest surnuks vaid haigeks. Seni kuni ta on sinu majas, see tähendab ka tema hing on majas, siis viiakse kadunukesele või õigemini sellele, mis temast järgi on süüa-juua-suitsu. Hing ei sure kunagi vaid läheb paremasse kohta ja valvab elavate lähedaste üle.
Matused on kõigile avatud ja kõik on teretulnud. Tullakse kingitustega ja spets mees paneb kingitused kirja. Põhimõte on selles, et kui peaks kingituse tegija peres keegi surema, siis tullakse samaväärse kingiga. Mina tulen seaga, siis sina tuled minu lähedaste matusetseremooniale samuti seaga. Ülespoole ehk võimsamaid kingitusi sobib teha, aga lahjamaid mitte.
Matused kestavad 4-5 päeva, millest 3-4 päeva on pidu ja viimasel päeval nutmine. Matused ja nende ettevalmistamine võtavad aega: 1) kutsed laiali saata ja vastused saada 2) tseremoonia tarbeks tuleb ehitada peoplats ehk varjualused, kus süüakse ja magatakse 3) kõik, kus iganes nad on või elavad saaksid kohale tulla.
Enne hostelisse minekut teeme peatuse kaljuhaudade juures. Siia on maetud kuninglikud pered alates aastatest 1600. Margusel ja Siimul lubatakse ka kalju keskele ronida ja oma käega kaljusse hauakambri käsitsi raiumis proovida.


Hostelis ootavad vastuvõtus värsked mahlad, nii mõnus! Õhtul ravime Marguse varvast.

Kohtume õhtul tüdrukutega Hispaaniast ja vahetame tänase päeva muljeid ning mõistame, kuidas meil on vedanud giid Amosega.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar