Laupäev, 24. september 2016

R 31.10.2014 Tanjung Karang

Uskumatu, kuidas kogu aeg on elekter ära. Öösel jääb ventilaator seisma, siis vastu hommikut jälle, ärkad selle peale, et oled üle kere märg.
Öösel on tunne, et keegi närib kogu aeg jalgasid, aga seda vist kujutan lihtsalt ette, sest hommikul kublasid jalgadelt ei avasta (peaaegu).
Puhata veel hästi ei oska, sest uni on 8-8.30 paiku läinud. Poisid magavad ülimalt hästi.
Kohv ja suhkur on vist kallid, sest neid antakse hommikusöögi juurde vähe. Üle pika aja käib kõht korralikult läbi.
Meie tänane ja tõenäoliselt ka järgmised päevad sisaldavad päikest, päevitamist, randa ja vett. Otsustame 2x päevast päikest võtta – enne lõunat 1h ja peale lõunat 1h ning sedagi kella peale. Hommikuse päikesevõtu ajal jalutame Ele-Riinuga mööda randa, vaatleme krabide liikumisi. Oleneb, mis värvi on koda, sellist värvi on ka krabi. Siin tipus oleme ainsad valged turistid, 7 minutit mööda randa jalutada on John`s Dive, koht kus ei raatsinud rahalises mõttes peatuda, seal näeme veel valgeid inimesi, rannas neid näinud ei ole, arvatavasti veedavad oma vaba aja hotelli territooriumil.
Tanjung Karang on ideaalne koht lihtsalt olemiseks ja puhkuseks kõigest – siin ole söögikohti (ainult ööbimiskohtade juures olevad), ammugi pole siin peokohti ja raha ei kulugi J.
Lõunasöögi ajal ilmuvad välja kassid, kes käivad ümber laua ja nõuavad kräunudes süüa, õnneks põrandaharja nad veidike kardavad. Kuna meie neile süüa ei anna, siis tuleb kuskilt mujalt saada ja näemegi kuidas kass püüab kinni geko.








Ele-Riin ja Siim teevad lõunauinaku, aga üks hääle ära kirenud kukk ajab nad varsti üles.
Endiselt on valged inimesed väga populaarsed ja fotosessioonidel kohalikega ei paista lõppu tulevat. Kohalikud tüdrukud proovivad rääkida meiega inglise keeles, nad on väga tublid lihtsamate lausetega – mis on su nimi, kust te pärit olete, kas oskate indoneesia keelt jne. Vaatamata meie väiksele vestlusele ja sellele, et räägime omavahel eesti keeles, kosivad nad ikka lõpuks, kas oleme Inglismaalt. Kas on probleem ikkagi keeles ja selle arusaamisest või ei tunta maailma kaarti ja teatakse ainult teatuid suurriike. Ele-Riin võtab Marguse ujumisprillid ja avastab reisi lõpus veealuse maailma ilu.
Teist päeva järjest on nii lõuna –kui õhtusöögiks kala, homme ootaks juba muudatusi. Tänane ühtu kulub Marguse jalgade korda tegemisele.

Tegelikult on päris raske lihtsalt olla, on tunne nagu laseks aega raisku, millegi tegemise vajadus on tugevalt juurdunud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar