Hommikul oleme Hongkongis, kus
tuleb veidi oodata, et teha viimane lend sihtkohta jõudmiseks. Lennujaam on suur
ja ilus ning lihtsalt arusaadav. Algul oli korraks tunne, et sildid on ainult
hieroglüüfides ja kas tuleme ikka toime, aga see oli vaid viivuks ja hakkasime
märkama ka inglise keelseid silte. Wifi on hea, 2h tasuta ja muidugi starbucks,
kus on alati internet. Lahutame meelt kohaliku kosmeetikat peale määrides, väga
mõnus.
Igas lennujaamas, kus oleme
peatunud oleme proovinud kreeme, mille hinnaklass on 200-400 EUR-i, sellest on
juba hobbi saamas J.
On hea, et nohu pole hullemaks
läinud.
Ja siis saabub see hetk, mida
olen kõige rohkem kartnud. Oodates järjekorras, et minna Kamboža lennule
kontrollib lennufirma esindaja meie pileteid ja passe ning võttes minu passi
hakkab ta arvutama. Veidi aja pärast teavitab, et mu pass ei kehti nii kaua kui
peaks ja ma pean esimesel võimalusel endale uue passi tegema, väike paus, aga
annab mulle dokumendid tagasi ja soovib head lendu. Jõuame ilusti Phnom Pehni
ja jääb ületada veel viimane takistus, saada viisa. Makseme viisalõivu ja
anname Anneliga koos passid viisa tegemiseks ära, Anneli saab passi kiirel
tagasi, aga minu oma venib ja venib. Sellistel pingelistel hetkedel tundub iga
minut vähemalt 3x pikkusega, olen mõttes valmis ka altkäemaks maksma, lubage
mind ainult oma riiki, aga õnneks läheb kõik hästi ja hüütakse ka minu nime.
Linna otsustame sõita kohaliku liinibussiga, see tekitab kohalikes hämmastavat mittemõistmist. No ikka
ollakse arvamusel, et valgel raha palju ja nad on mugavad ja mõni äkki arvab,
et oleme ka veidi saamatud, et ei saa uues kohas hakkama. Peal 3x küsimist saame
aru, kus võiks bussipeatus olla, nii kui lennujaamast välja saame hakkab hirmus
pakkumine erinevatele transpordivahenditele – takso ja moto. Jääme endale
kindlaks ja jõuame bussipeatusesse, kus on veel turiste. Vestleme
pranstlastega, kes on siin juba 3x ja väljume bussist vastavalt nende
soovitustele. Võtame raamatu välja ja
saame aru, et polegi ööbimiskohast eriti kaugel, ca 20min. Väljas 34kraadi ja
meil Eestist tuleku riided seljas, higi voolab J.
Hosteli leiame suure vaevata,
abivalmis personal lubab meil helistada eestlastele Siem Riepis, ostame
bussipiletid Siem Reapi ja toaga tutvuma. 6in tuba, kus meil on kasutada suure narivoodi
alumine korrus, vahetame riided ja linnaga tutvuma. Harjumatult palav, kaardiga
liikuda lihtne, tänavatel on nimed ja peatänavtel on liskas ka nimed. Jalutame pimedani,
aga egas jalgsi väga kaugele jõua. Pimedani jalutame nii kesklinnas kui jõe ääres, templites ja
niisama ja siis tuleb väsimust, tagasi hostelisse magama. Enne uinakut vaatab
Annely ilmateade, midagi kena Kamboža koha ei näita, suure tõenäosusega
vihma ja äikest. Uudis pole küll hea, aga oleme nii väsinud, et mõtleme selle
peale homme.
Esimesel silmapilgul midagi väga
teistmoodi ei ole kui võrrelda nende Aasia riikidega, kus ma seni olen käinud.
Annelile on see esimene Aasia reis, nii et emotsioone on rohkem kui vastu
jõuab võtta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar