Teisipäev, 27. september 2016

T 24.11.2015 Phnom Penh

Hommikul oleme Hongkongis, kus tuleb veidi oodata, et teha viimane lend sihtkohta jõudmiseks. Lennujaam on suur ja ilus ning lihtsalt arusaadav. Algul oli korraks tunne, et sildid on ainult hieroglüüfides ja kas tuleme ikka toime, aga see oli vaid viivuks ja hakkasime märkama ka inglise keelseid silte. Wifi on hea, 2h tasuta ja muidugi starbucks, kus on alati internet. Lahutame meelt kohaliku kosmeetikat peale määrides, väga mõnus.



Igas lennujaamas, kus oleme peatunud oleme proovinud kreeme, mille hinnaklass on 200-400 EUR-i, sellest on juba hobbi saamas J.
On hea, et nohu pole hullemaks läinud.
Ja siis saabub see hetk, mida olen kõige rohkem kartnud. Oodates järjekorras, et minna Kamboža lennule kontrollib lennufirma esindaja meie pileteid ja passe ning võttes minu passi hakkab ta arvutama. Veidi aja pärast teavitab, et mu pass ei kehti nii kaua kui peaks ja ma pean esimesel võimalusel endale uue passi tegema, väike paus, aga annab mulle dokumendid tagasi ja soovib head lendu. Jõuame ilusti Phnom Pehni ja jääb ületada veel viimane takistus, saada viisa. Makseme viisalõivu ja anname Anneliga koos passid viisa tegemiseks ära, Anneli saab passi kiirel tagasi, aga minu oma venib ja venib. Sellistel pingelistel hetkedel tundub iga minut vähemalt 3x pikkusega, olen mõttes valmis ka altkäemaks maksma, lubage mind ainult oma riiki, aga õnneks läheb kõik hästi ja hüütakse ka minu nime.
Linna otsustame sõita kohaliku liinibussiga, see tekitab kohalikes hämmastavat mittemõistmist. No ikka ollakse arvamusel, et valgel raha palju ja nad on mugavad ja mõni äkki arvab, et oleme ka veidi saamatud, et ei saa uues kohas hakkama. Peal 3x küsimist saame aru, kus võiks bussipeatus olla, nii kui lennujaamast välja saame hakkab hirmus pakkumine erinevatele transpordivahenditele – takso ja moto. Jääme endale kindlaks ja jõuame bussipeatusesse, kus on veel turiste. Vestleme pranstlastega, kes on siin juba 3x ja väljume bussist vastavalt nende soovitustele.  Võtame raamatu välja ja saame aru, et polegi ööbimiskohast eriti kaugel, ca 20min. Väljas 34kraadi ja meil Eestist tuleku riided seljas, higi voolab J.
Hosteli leiame suure vaevata, abivalmis personal lubab meil helistada eestlastele Siem Riepis, ostame bussipiletid Siem Reapi ja toaga tutvuma. 6in tuba, kus meil on kasutada suure narivoodi alumine korrus, vahetame riided ja linnaga tutvuma. Harjumatult palav, kaardiga liikuda lihtne, tänavatel on nimed ja peatänavtel on liskas ka nimed. Jalutame pimedani, aga egas jalgsi väga kaugele jõua. Pimedani jalutame nii  kesklinnas kui jõe ääres, templites ja niisama ja siis tuleb väsimust, tagasi hostelisse magama. Enne uinakut vaatab Annely ilmateade, midagi kena Kamboža koha ei näita, suure tõenäosusega vihma ja äikest. Uudis pole küll hea, aga oleme nii väsinud, et mõtleme selle peale homme.












Esimesel silmapilgul midagi väga teistmoodi ei ole kui võrrelda nende Aasia riikidega, kus ma seni olen käinud. Annelile on see esimene Aasia reis, nii et emotsioone on rohkem kui vastu jõuab võtta.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar