Esmaspäev, 26. september 2016

L 01.11.2014 Tanjung Karang

Öösel ärkame hirmsa tümpsu peale, kohalikud on kogunenud meie majakeste ette platsile ja veedavad kohalikus mõistes mõnusalt aega. Egas me neid keelama ju minna ei saa, kõrvatropid sügavamale kõrva, väike meditatsioon ja taas unne.
Hommikul saabuvad kõrval majja naabrid, imeline, kuidas turistid leiavad kõik ääremaad üles J. Varakult on uni läinud, läheme kolmekesi jooksma, Siim jääb veel magama. Füüsiline vorm pole kiita, meie oleme sunnitud peale poole maa läbimist tagasi keerama, Margus jookseb kuskile tundmatusse veel edasi.
Sörgime vaikselt Ele-Riinuga, vastu tulevad kohalikud naised ja nende näoilmest on võimalik välja lugeda mitte mõistmist – milleks jooksmine (tehke tööd või midagi kasuliku) ja sama kehtib ka päevitamise kohta (kas pole tõesti mitte kui midagi teha, lisaks hele nahk on tumedast tunduvalt kenam). Lapsed lähevad kooli kas jalgsi või üks vanematest viib rollegiga.
Margus jõuab oma ringilt tagasi, siis väike võimlemine-venitamine rannas ja lõdvestav ujumine. Perenaine on meie tegemisi juba mitmendat päeva jälginud ja nüüd juba küsib, kas enne sport ja siis söök või vastupidi? J. Kohalik wc ja dušširuum, meie oleme juba täitsa ära harjunud!


Eilsest päikesevõtust on kasu olnud, öösel voodis keerates on õlgasid tunda. Meie nahk vajab ikkagi kreemi või lühemaid päikesevanne.
Kolmas päev ja lõunaks on ikka kala. Meile tundub see kuidagi imelik, ju vist kohalikud toituvadki nõnda, kes teab. Meie majakeste kõrval on väike kohalike poekene ja Margus ostab kohalike küpsiseid – teeb palgapäeva puhul välja. Küpsised osutuvad väga heaks!
Hommikul leiab Margus veest suure teokarbi, Ele-Riin küürib selle samblikest puhtaks, toome maja juurde ja tekib isegi mõte see kaunis karp Eestisse viia kui lähemal uurimisel selgub, et seal sees elab keegi J, vaene tigu oli vist trepi peal päikese käes keema minemas. Ele-Riin korraldab operatsiooni „päästke tigu“ ja viib eluka koos karbiga vette tagasi.




Õhtul veidi jahedamas võtame ette väikese jalutuskäigu, mis lõpeb kõrval külas. Turismist puutumata, igaüks peaaegu hüüab „hello“ või midagi, mida ta inglise keeles oskab, naeratb ja lehvitab. Äärmiselt lihtne ja südamlik külake, kus vaatamisväärsusteks oleme meie.
Päikeseloojang rannas, Margus ja Siim tuletavad lapsepõlve meelde ja veeretavad kohalike poistega ratta rehve. Jalgpalli väljaku ääres puhastatakse kookospähkleid, läheme vaatame lootuses saada häid pilte. Tegelikult jääme sinna pikemalt lobisema, nimelt üks meestest on õpetaja ja räägib head inglise keelt – kookos puhastatakse, tehakse õli, mis turustatakse Euroopasse. Seni kuni teised juttu ajavad teen lastest pilte ja seda siirast rõõmu on raske edasi anda, kui nad näevad ennast kaameras.
Tagasi oma külla jalutame pimedas. Elektrit pole, laual põlevad küünlad ja petrooleumi lambike, söök saabub koheselt lauda, tundub, et olime juba pikalt oodatud.














Täna on laupäeva õhtu ja meie neeme tipus hakkavad kogunema tohutud motogängid – sõidavad edasi-tagasi, söögid-joogid kaasas, hakkavad vist nädalavahetust tähistama. Kuna elektrit pole ja teha pole ka midagi, siis kell üheksa läheme magama. Öösel hakkab ventilaator tööle, elekter tuli ja järgmisena kuuleme Marguse ja Siimu kõva kõne ja tohutut veega lödistamist (pesemist). Poisid olid käinud kohalike pidu vaatamas – kohalikud istusid rannas, mängisid pille, lobisesid omavahel, söövad-joovad ja räägivad midagi mikrofoni, „hello mister“, aga pole kedagi, kes lisaküsimustele vastaks või kellega saaks lihtsalt rääkida.

Öö läbi rollerite ja autode liikumine, naer ja hõisked – kohalikel on lõbus ja tore olla!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar