Öösel ärkame hirmsa tümpsu peale,
kohalikud on kogunenud meie majakeste ette platsile ja veedavad kohalikus
mõistes mõnusalt aega. Egas me neid keelama ju minna ei saa, kõrvatropid
sügavamale kõrva, väike meditatsioon ja taas unne.
Hommikul saabuvad kõrval majja
naabrid, imeline, kuidas turistid leiavad kõik ääremaad üles J. Varakult on uni
läinud, läheme kolmekesi jooksma, Siim jääb veel magama. Füüsiline vorm pole
kiita, meie oleme sunnitud peale poole maa läbimist tagasi keerama, Margus
jookseb kuskile tundmatusse veel edasi.
Sörgime vaikselt Ele-Riinuga,
vastu tulevad kohalikud naised ja nende näoilmest on võimalik välja lugeda
mitte mõistmist – milleks jooksmine (tehke tööd või midagi kasuliku) ja sama
kehtib ka päevitamise kohta (kas pole tõesti mitte kui midagi teha, lisaks hele
nahk on tumedast tunduvalt kenam). Lapsed lähevad kooli kas jalgsi või üks
vanematest viib rollegiga.
Margus jõuab oma ringilt tagasi,
siis väike võimlemine-venitamine rannas ja lõdvestav ujumine. Perenaine on meie
tegemisi juba mitmendat päeva jälginud ja nüüd juba küsib, kas enne sport ja
siis söök või vastupidi? J. Kohalik wc ja dušširuum, meie oleme juba täitsa ära harjunud!
Eilsest päikesevõtust on kasu
olnud, öösel voodis keerates on õlgasid tunda. Meie nahk vajab ikkagi kreemi
või lühemaid päikesevanne.
Kolmas päev ja lõunaks on ikka
kala. Meile tundub see kuidagi imelik, ju vist kohalikud toituvadki nõnda, kes
teab. Meie majakeste kõrval on väike kohalike poekene ja Margus ostab kohalike
küpsiseid – teeb palgapäeva puhul välja. Küpsised osutuvad väga heaks!
Hommikul leiab Margus veest suure
teokarbi, Ele-Riin küürib selle samblikest puhtaks, toome maja juurde ja tekib
isegi mõte see kaunis karp Eestisse viia kui lähemal uurimisel selgub, et seal
sees elab keegi J,
vaene tigu oli vist trepi peal päikese käes keema minemas. Ele-Riin korraldab
operatsiooni „päästke tigu“ ja viib eluka koos karbiga vette tagasi.
Õhtul veidi jahedamas võtame ette
väikese jalutuskäigu, mis lõpeb kõrval külas. Turismist puutumata, igaüks
peaaegu hüüab „hello“ või midagi, mida ta inglise keeles oskab, naeratb ja
lehvitab. Äärmiselt lihtne ja südamlik külake, kus vaatamisväärsusteks oleme
meie.
Päikeseloojang rannas, Margus ja
Siim tuletavad lapsepõlve meelde ja veeretavad kohalike poistega ratta rehve.
Jalgpalli väljaku ääres puhastatakse kookospähkleid, läheme vaatame lootuses
saada häid pilte. Tegelikult jääme sinna pikemalt lobisema, nimelt üks meestest
on õpetaja ja räägib head inglise keelt – kookos puhastatakse, tehakse õli, mis
turustatakse Euroopasse. Seni kuni teised juttu ajavad teen lastest pilte ja
seda siirast rõõmu on raske edasi anda, kui nad näevad ennast kaameras.
Tagasi oma külla jalutame
pimedas. Elektrit pole, laual põlevad küünlad ja petrooleumi lambike, söök
saabub koheselt lauda, tundub, et olime juba pikalt oodatud.
Täna on laupäeva õhtu ja meie
neeme tipus hakkavad kogunema tohutud motogängid – sõidavad edasi-tagasi,
söögid-joogid kaasas, hakkavad vist nädalavahetust tähistama. Kuna elektrit
pole ja teha pole ka midagi, siis kell üheksa läheme magama. Öösel hakkab
ventilaator tööle, elekter tuli ja järgmisena kuuleme Marguse ja Siimu kõva
kõne ja tohutut veega lödistamist (pesemist). Poisid olid käinud kohalike pidu
vaatamas – kohalikud istusid rannas, mängisid pille, lobisesid omavahel,
söövad-joovad ja räägivad midagi mikrofoni, „hello mister“, aga pole kedagi,
kes lisaküsimustele vastaks või kellega saaks lihtsalt rääkida.
Öö läbi rollerite ja autode
liikumine, naer ja hõisked – kohalikel on lõbus ja tore olla!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar