Laupäev, 24. september 2016

L 25.10.2014 Rantepau

Magame kõik bussis, kui äkki Ele-Riin hüüab, meie tahame ka siin maha. Poisid alt kotte võtma, meie krabame toolidelt asjad. Saame kohad LP valitud hostelis. Veidi peab ootama, sel ajal kui Ele-Riin ja Siim käivad tube üle vaatamas hakkab minu ja Margusega heas inglise keeles vestlema kohalik mees, jagab sõbralike soovitusi ja on igati meeldiv persoon. Pärast selgub, et Amos on giid. Oma meeldiva oleku ja suhtlusega võitab ta meie poolehoiu ja võtame temaga trekingu mägedes ja matusetseremoonia.
Tervitusjook, saame toad kätte, tahame võlad tasa saada ja algab paanika – meie rahakott on kadunud. Vaatame kõik mitu korda üle ja ei kuskil. Algab operatsioon leida rahakott Carisma bussist. Ele-Riin helistab firmasse, seal ei räägi keegi inglise keelt, Amos on ära läinud. Leiame vastuvõtust teise giidi, kes saab probleemist aru, teeb mõned kõned, aga ei midagi. Varsti tulevad esimesed kõned, et buss on läbi otsitud ja midagi leitud pole. Meid see vastus ei rahulda ja nõuame, et peame saama firma kontorisse. Õpetatakse, et peatage kollase numbrimärgiga autosid, need viivad soodsamalt kohale. Jõuame kontorisse ja Amos ka seal. Keegi ei anna lootust ja kuhu te pressite kui kohaliku keelt ei oska. Amos sebib meile auto, et läbi vaadata kaks pesulat, kus meie buss peaks hoolduses olema. Leiame bussi ja saame ka sisse, aga rahakotti pole. Vaatan ka kohtadesse, kus see teoreetiliselt olla ei saa, bussi saatjapoiss laotab isegi oma isiklikud asjad laiali ja EI.
Peas käivad igasugu mõtted, kes või kuidas selle ära võttis. Kõige naljakam on see, et keegi meist ei suuda meenutada millal viimati rahakotti nähti. Ainus, mis meelde tuleb, et bussijaama wc-s oli raha veel alles, aga bussi koha pealt täiesti tühi koht, justkui oleks hüpnotiseeritud J.
Õppetund – kontrolli raha ja hoia raha ja pangakaardid eraldi.
Helistame Eestisse pankadesse ja paneme kaardid kinni. Tuju on langenud – pole raha, pole kaarte, no täitsa lõpp L.
Sõidame turule, kus on härgadega kauplemise päev, see päev on 1x nädal ja meil on õnn sellest osa saada. Lisaks härgadele veel sead (pole nii masendavat vaatepilti näinud), kuked/kanad. Avaliku wc ei leia kuskilt ja ei jää muud üle kui suvalise kodu ukse peal koputada ja paluda, kas nad lubaksid oma isikliku wc kasutada. Turult ostame kuivatatud kala ja puuvilju. Tahame hostelisse tagasi jalutada, aga ei tea mis suunas minna, taksot ei saa ka võtta, sest ei mäleta meie ööbimiskoha nime. Umbes proovime tuletada, et kus poolt takso meid siia tõi, käime ja käime, kõik tundub nii võõras, et lõpuks küsime, kuhu poole keskus jääb, oleme õigel teel J.






Teel hostelisse kaotame üksteist ära, minna ka kuskile ei oska. Mõtleme veidi, et kus oleks parim koht teineteise märkamiseks – peatee vaheala – pole raha, pole tuju, on ainult peavalu, väsimus ja arbuusipoiss, kelle käest ei saa osta. Loodame, et poisid tulevad suurele teele ja märkame üksteist. Õnne kombel, just seal kus me istume, sealt teeotsast Siim ja Margus tulevadki. Saame poistelt raha, ostame arbuusi ja proovime selgeks vaielda, miks me üksteist ära kaotasime. Mõlemail on selle kohta erinev arvamus!
Magame, sooja vett pole, peeglit pole, tohutu peavalu. Peale uinakut võtab Ele-Riin bussis sõitmiseks pakitud riiete kilekoti ja sealt vaatab vastu meie RAHAKOTT!!! Milline kergendus, 2 miljonit polegi kadunud ja Ele-Riinul on hulk EUR-sid, veame vist reisi lõpuni välja J.
Õhtul lähme linna peale jalutama ja sööma, suuretele eesti meestele serveeritakse suppi kuhjaga. Seni kuni teised on poes mängime kohalike lastega plaksutamise mängu, tantsime ja kohalikud lapsed laulavad. Olukord võtab suurem piirid ja kohalikud tulevad meie üritusele kaasa elama. Tänaval kohtame Amost.



Hostelisse jõudes serveeritakse puuvilja salat – väga hea ja armas. Tänu sellisele žestile otsustame võtta hommikusöögi hotellist. Kui puuvilja kokteilid on toas söödud, siis paneme lisaks tühjadele pokaalidele kandikule ka Kalevi kommid. Margus leiab õlle joomisele alternatiivi – spordijook ehk rahaliselt 40000 – 4000 raha.

Käime Kharismas ütlemas, et raha leitud ja näeme ka bussipoissi, kellele seletame olukorda, ulatan lepituseks käe ja õnneks võtab ta selle vastu.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar