Esmaspäev, 19. september 2016

N 09.10.2014 Indoneesia-Java saar

Oleme sõitnud 6h ja 243km. Hommikul 6 paiku vaatame läbi auto akna kuidas lapsed lähevad kooli. Meie juht on sõitnud öö otsa ja ta on väsinud, teeme peatuse – wc, sööme-joome. WC on üldkasutatav – jalanõud tuleb enne wc-sse minekut jalast ära võtta, põrandas on auk, paberit siin ei kasutata, kasutatakse pesemist ja sellest ka märg põrand. Arvasin, et see murrab Ele-Riinu, aga üllatus, ta võttis esimesed ristsed kohaliku eluga ilma vingumata vastu :). Keegi inglise keelt ei räägi, näitame sõrmega mida söögiks osta soovime, naeratame ja äri saab aetud. Juht teen 0,5 tunnise uinaku ja meie sõit jätkub.
Kogu elu on tee ääres, kõik müüvad kõike, praht, sildid, riisipõllud, rollerid, veoautod, tuututamised ja tasulistel teedel sõidab meie juht 140km/h, möödasõite teeb vasakult ja aina tuututab. Kus sõidame aru ei saa, sest igasugu viidad puuduvad. Vahepeal viib juht meid lõunatama, jälle keelelised probleemid. Menüüst  suutsime tuvastada sõna sop ehk on see supp ja näidates kõrval lauale tellime värsked mahlad :). Maksmisel tekivad erimeelsused, kas peaksime juhi toidu kinni maksma või ei. Siim arvab, et kuna jutt käib 3 EUR suurusest rahast, siis miks mitte, meie aga vastu, kuna kiirteed maksame niigi kinni, millest enne juttu polnud. Kõht täis jätkame sõitu. Kohalik aeg 14:00 ja oleme sõitnud 13h, Margus teeb panuse 16h sihtpunktini.
Arutame omakeskis, et isegi kui oleks ise auto rentinud, siis mitte mingi valemiga ei oskaks siin sõita. Meie juht räägib alalõpmata telefoniga ja ei saagi aru, kas on ta selline lobiseja tüüp, on midagi juhtunud või ei tea ka tema teed. Juba teist tundi sõidame mägedes üles-alla ja Siimul hakkavad  kõrvad uuesti õhurõhu vaheldusest valutama. Kõigil on kõik kohad pikast ja ebamugavast sõidust kanged.
Terasspõllud- riis, mais, banaanid, ananassid, siis kõrgemal olevates linnades ja külades on kuidagi mõnusam – kõik on veidi väiksem, veidi puhtam, veidi hõredam asustus. Kogu sõidetud tee ja peatuste jooksul pole valgeid inimesi näinud. Kell 14.30 vaatab meie juht närviliselt ja väsinult kella, kihutab-tuututab, lisaks kaabib auto põhja teeparandus lõigul ära, kiibib ühte autot peegliga.
Kell on 15:30 olevat jäänud 1h sõita, kui hakkab sadama.
Oleme sõitnud 15h ja 500km, oleme jõudnud linna Wonosobo, aga egas me juhi elu sellega kergemaks tee, tahame saada LP välja valitud ööbimiskohta. Juht pole just kõige rõõmsam, aga viib oma missiooni lõpuni ja meil on õnne ning Homestay`s kaks vaba tuba, odavaid enam ei ole, kuid saame 18EUR kahele. LP soovitab ja koht on tõesti armas ja sõbralik vastuvõtt. Peremees soovitab rahulikult end sisse seada, puhata (rääkisime talle oma 15h sõidust) ja siis räägime rahast.



Kõhud on korralikult tühjad, ei hakka isegi pesema vaid kohe sööma. Saame peremees Helly käest kaardi ja hakkame soovitatud söögikohti otsima. Silma hakkavad hoopis kohalikud söögikohad, algselt valime välja kolm ja siis ühe. Õhtusöögiks on part riisiga ja jäätee. Kõigepealt tuuakse väike kausike veega, kus saad pesta käsi. Süüakse ainult kätega. Kohalikud kihistavad ja tõenäoliselt on üllatunud, miks me sööme sellises kohas, sest Helly soovitaud kohad olid rohkem restoranide moodi.

Part oli oivaline ja Ele-Riin kes vahepeal pole söönud võtab veel teise portsu parti! Mulle tohutult meeldib süüa tänavatoitu kohalikes söögikohtades, õnneks on Margus selles osas minu liitlane ja tundub et meie seltskonna kaks uut liiget ei põlga ka seda ära. 



Jalutame linnas, otsime Margusele köharohtu ja jalutame ööbimiskohta tagasi. Siim võtab valuvaigistid sisse ja läheb magama, me kolmekesi lobiseme veel veidi terrassil ja arutame, mis võiks praegu teha meie juht ja kas temaga on kõik korras. Oleme mega väsinud ja magama.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar