Esmaspäev, 19. september 2016

K 08.10.2014 Brunei – KL - Java (Indoneesia)

Hommikul ärkame veidi peale 7 ja hakkame Ele-Riinuga toimetama, pakime asjad ja uute soengute tegemine. Kell 9 ootavad meid Margus ja Siim, et minna hommikusöögile, kuna soengud võtsid rohkem aega kui planeerisime, siis taas peavad nad üles näitama mõistlikust ja kannatlikust :). Imelik, et peale eilset hirmsat õgimist meil üldse söögiisu on, aga on! Hommikusöögilauas ei pea pettuma ja jälle tuleb enda kõht maksimum täis süüa. Teame, et täna alates lõunast kuni südaööni veedame lennukites ja lennujaamades.
Toa äraandmiseni on veel aega, hommikumantlid selga, päikeseprillid ette ja suund randa. Ilmaga on taas vedanud, päike. Check out kell 12.00, jätame kotid vastuvõttu ja veel 2h basseinide ääres. Selles hotellis oleme igal sammul kogenud väga meeldivat teenindust ja veel üks näide selle kohta – läheme rätikuid võtma ja poiss, kes neid ulatab küsib, kust me pärit oleme – Eestist. Ma ei tea küll kus on Eesti, aga sealt tulevad väga ilusad tüdrukud :).



Jack - poiss, kes meid rannas teenindab, hoolitseb selle eest, et lauas oleksid jahutavad joogid, värsked apelsinilõigud ja jahutavad rätikud. Täname teda hea teeninduse eest kinkides talle Eesti lipu,. Oi kui õnnelik ta on ja eputab sellega töökaaslaste ees ja palub, kas saaks koos pilti, et seda hiljem emale näidata. Kuigi meie aeg hotellis on juba läbi, aga ikkagi segab ta hüvastijätuks veel ühed jahutavad joogid ja tänab meid asetades ühe käe südamele. Mulle see koht meeldis, võimaluse korral tuleksin tagasi!


Buss lennujaama tuleb kella 2-ks hotelli ette ja algavad lennud, et jõuda Indoneesiasse Java saarele. Kahe päevaga oleme mõnusalt päikest saanud, Margus peab habemevahust loobuma ja lihakonserv tahetakse konfiskeerida, lennuk jääb väljalennuga tund aega hiljaks. Siim loeb kohalikust lehest, et saabub tsükloni serv ja ilm võib muutuda vägagi tuuliseks. Lennukit raputab pidevalt ja kapten seletabki, et väljas on tohutu tuul.
Päevad on põnevad ja mööduvad kiiresti, unustan aina kirjutamast ja pildistamast. Reis on kestnud nädala.
Lennukis on külm. Mina saan nohu, Ele-Riin köha ja Siim ei kuule ühe kõrvaga midagi, teisega kuuleb kui hästi kõvasti rääkida, Margus on haiglane alates Eestist. Kõik on tõbised – konditsioneerid, tõmbetuul, külmad põrandad, see murrab ka põhjamaa inimesed :).
Jõudes Indoneesiasse peame ostma viisa 35USD ja oleme valiku ees, kas edasi sõita takso või ühistranspordiga. Tekivad erimeelsused (rahaliselt maksavad sama palju), valime ühistranspordi. Jakarta on linn, mis vist kunagi ei maga, kell 1 öösel on osa poed ja söögikohad avatud, tohutu liiklus.  Buss viib meid kuskile linnast välja, sedasi me vähemalt arvame, sest pole võimalik aru saada, kus miskit algab või lõpeb.
Edasi tuleks minna rongiga, kell on öösel üks ja rong läheb 07:15. Meid märgatakse, tulevad taksojuhid, turvamehed, tuleb politsei, kes ütleb, et siin magada ei tohi ja kohale lendavad moskiitod. Peale väikest arutelu ja kauplemist otsustame minna taksoga, saame otse Wonosobosse, maksab 2 miljonit. Kuna meie tegevusele on kohalikud aktiivselt kaasa elanud, siis tulevad nad meid kõik saatma. Kuna asju on palju, siis autosse mahtumine võtab veidi aega. Siim kui kõige pikem ette juhi kõrvale, mina ja Margus keskele ja Ele-Riin koos kottidega taha.

Liiklus on kohutav, autos olek magamiseks ebamugav, aga väsimus teeb oma töö, suigatame vahelduva eduga unne. Enda arust ma nagu ei maganudki, aga kui Siim ja Margus hakkavad hommikupoole rääkima, mis öösel tegelikult liikluses toimus, siis saan aru, et olem päris palju silmi kinni hoida saanud. Ele-Riin nagu alati magab kõige paremini.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar