Esmaspäev, 26. september 2016

T 04.11.2014 Tanjung Karang - Palu

Margus äratab hommikukohviga, teeme mõned lonksud ja hommikujooksule, vorm on juba parem ja jookseme koos terve suure ringi.
Tänane päev läheb viimaseks lõõgastamiseks ja asjade pakkimiseks, sest õhtul sõidame Palusse, et homme lennata Sinapuri. Poisid käivad naabritega kookoseraksus. Enne lõunat viimased õhuvannid, ujumised, päikest pole, väljas lämbe. Tõusud on vahest äkilised, suutsime päästa poiste rannas olevad käterätid, selle aja jooksul kui nad piki randa jalutama lähevad.



Lõuna paiku lähevad ära ka enamus meie naabritest, peale meid jääb siia ainult motikavend.
Õhtul tuleb meile järgi peretütre peigmees uue Hondaga, mõned päevad enne olime pidanud muidugi läbirääkimisi. Auto on väike, aga mahume ilusti ära, autos on kliima max peale keeratud, hakkab kohe päris külm.
Sõidu ajal teeme sunnitud peatuse, kuna juht sõidab mingile hunnikule otsa, ka meie poisid hüppavad välja, et kahjusid hinnata ja vajadusel lükata. Selle asemel, et tagurdada rammib juht aina edasi. Kraabib autol midagi ära, aga poiss ei lase tujul langeda ja sõidab edasi, kuigi tegemist on praktiliselt uue autoga – läbisõit 4000km.
Läbisõidul Palus tajume alles selle linna suurust. Eelmine kord ei saanud üldse õiget ettekujutust. Praegusel sõidul ka midagi ekstrahuvitavat ei silmanud, aga peale 6 päeva rannas, kus L ja Õ olid riis ja kala, H tass kohvi ja kaks magusat saiakest tundusid restoranid ja kohvikud väga ahvatlevad. Kaubanduskeskused ei jäta siiani täiesti külmaks, ikka on soov sisse astuda J.
Jõuame lennujaama, otsime sissepääsu ja vaatame ringi, kus võiks öö veeta ning selgub karm tõde – lennujaam on öösel suletud. Viimane lennuk maandub kell 11 p.m ja esimene lend 7 a.m. mul oli vaimusilmas kõik ette planeeritud, kuidas magan jahutatud lennujaamas tekike peal, mõnusalt vaikne ja ei midagi.
Algul ikka proovisime ühe ja teisega rääkida, aga egas inglise keelt ei osata ja kõige peale vastatakse ja-jah. Pagasi ära andmiselt tehti väga üheselt selgeks, et hommikul 7.30 olete oodatud. Kogu teenindamine toimub lendude kaupa ja kui lendudel vahel on mõni  pikem paus, siis see hetk on lennujaam kinni.
Tuleb ööbida õues L! Margus ja Siim teevad lennujaamale ringi peale ja parimaks valikuks osutus infolaua küljel olev sopike, otse pea sissekäigu juures. Kotid maha, Siim puhub oma madratsi täis ja viskame pikali.
Kuna koht on strateegiliselt valitud kõige nähtavamasse kohta, siis oleme selle õhtu kõige vaadatum vaatamisväärsus – neli valget lennujaama ees õues põrandal. Kõik vaatavad, naeravad vanad ja noored, väiksed lapsed tahavad meie juurde tulla (hea põrandal mängida), kahjuks vanemad ei ole seda meelt.
Peale viimast lendu kustutatakse osa tulesid, on vaikne, aga kohutavalt palav. Sipelgad närivad ülakeha ja sääsed-kimalased alakeha. Ka kohalikud magavad lennujaama ees, aga nad on ennast sisse sättinud lennujaama nurga peale, võib-olla liigub sel õhk paremini, ei tea. Vaatamata ebamugavustele saavad kõik vähem või rohkem magada.


Vahest ei saa kohalikest aru, üks nooruk sätib ennast täpselt Ele-Riinu tagumiku taha magama ja kuna see hakkas Ele-Riinut häirima, tuli ta minema saata.

Viskame nalja, nüüd pole meil siis midagi, magame kui rotid ja ülehomme oleme Marina Bay katusebasseinis J. NII SEE ELU KÄIB!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar