Teisipäev, 27. september 2016

K 25.11.2015 Phnom Penh

Magan päris hästi, aga on vaja enne 11 voodist välja saada, et hommikusöögile minna. Välja peame ennast kirjutama kell 12, õnneks saame oma asjad alla vastuvõttu jätta ja ise linna peale, sest buss läheb hilja õhtul. Rendime rattad, et tiir ka kaugemal linna peal teha. Rattarent 1,5 usd ja panti tuleb anda pass. Rahadega arveldamine on järgmine – täisrahad arveldatakse dollarites ja sendi osad kohalikus rahas, usa sente ei tunnistata.













Sõidama sinna, kuhu tundub huvitav – templeid on palju ja mõnedesse seame sammud ka meie, läheme otsime üles koha, kust peaks öösel väljuma meie buss ja leiame linnaosa, kus on alustatud uusaendusega. Viimane tundub alguses nii võõras kõike ümbrust arvestades, aga kui see kunagi valmis saab, siis on see kindlasi siin pool jõge üks eliitsemaid kohti. Kohaneme kohaliku liiklusega päris osavalt.
Söön tänaval kohalikega suppi, suur kausitäis 1,25 usd. Ostame puuvilju ja teeme puhkepeatuse jõe ääres. Jõeäär on koht, kus kohalikel meeldib koguneda ja aega viita ning tahest tahtmata jõuavad sinna ka turistid. Lihtsalt ollakse, süüakse, võimeldakse, mõni tegeleb mõne meelelahutusega. Oleme pealinnas ajal kui tähistetkas veefestivali, see tähendab, et pidu jõe ääres tekib iseenesest.
Oleme taas kultuuris, kus kõik visatakse maha. Sellest ka osadel tänavatel spetsiifiline lõhn, sest prügi ei viida iga päev minema vaid see jõuab soojas riknema minna.
Läheme ööbimiskohta tagasi, meil lubatakse veel pesta ning jääme õhtut ootama. Ratastega arvame, et pole kiire, küll hiljem viime. Nüüd on siis aega ilma vaadata ja prognoosid on ikka kurvad, juba liigub mõte, et võtaks piletid kuskile teise riiki, aga mina oma passiga riskida ei taha ja otsustame, et rääbime veel eestlastega ja äkki läheb ilm paremaks.
Õhtul 9 paiku otsustame, et paras aeg on rattad tagastada. Sõidame mööda tänavat, aga ei leia kohta kuidagi üles. Võtan välja laenutuse kriitungi ja ups olemegi mööda sõitnud. Oleme nüüd õige ukse taga, aga uks on kinni. Täitsa lõpp, aga minu pass on ju seal!!! Kõrval on baar ja baariletis valge mees, kes räägib inglise keelt. Räägin murest, et laenutus kinni, rattad vaja tagstada, et saada pass, et sõita ööbussiga Siem Riepi. Noormees oli väga mõistlik ning hakkas asja ajama. Kõigepealt saatis baaritüdrukud kõrval äri tüdrukuid otsima, aga edutult. Läks ise, samuti edutult. Mingi aja pärast pääsesime kontorisse, aga kõik sahtlid, kus ma arvasin, et pass võiks olla olid lukus. Juba hakkasid halvad mõtted pähe tulema, et ilma passita ma siit lahkuda ei saa, see tähendab, et pean laua sahtlitesse sisse murdma.
Olukord hakkas meie jaoks halvaks muutuma ja otsustasin meie abistajatele näidata kviitungit, kus peal on telefoninumbrid ning kohe hakati helistama. Õnneks üks number vastas ja sain ka ise tüdrukuga rääkida. Kõigepealt sain noomida, miks me enne kella 8 ei tulnud, aga meil polnud õrna aimugi, et kontor nii varakult suletakse. Teiseks on veefestival ning nemad on peol. Proovisin selgitada kui oluline on täna passid kätte saada ning õnneks olid tüdrukud nõus tulema 1,5h pärast, sain kaubelda 1h peale. Vahepeal baaritüdrukud käivad midagi seletamas ja teevad veel mitu kõnet ning meiel ei jää muud üle kui istuda baari ees ja ootata. Väike vihm, mis lööb õhu selgeks.


Kella 10 paiku saabuvad tüdrukud rolleriliga ja suureks üllatuseks on minu pass nende käes. Hea, et ma emotsiooni põhjal lammutama ei hakanud, kasutegur oleks olnud ümmargune null J. Tänasin kõiki võimalike kõrgemaid jõude, et need on kaasa aidanud kõigi asjaolude positiivsele lahendusele.

5min, enne hostelist lahkumist saab Anneli kätte oma püksirima, mis oli hommikul sattunud koristja kätte. Ööbussis on wifi, päriski mugav, aga magamisest ikkagi midagi välja ei tulnud. Kuid öösel pikali olla on juba boonus!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar