Magan päris hästi, aga on vaja
enne 11 voodist välja saada, et hommikusöögile minna. Välja peame ennast
kirjutama kell 12, õnneks saame oma asjad alla vastuvõttu jätta ja ise linna
peale, sest buss läheb hilja õhtul. Rendime rattad, et tiir ka kaugemal linna
peal teha. Rattarent 1,5 usd ja panti tuleb anda pass. Rahadega arveldamine on
järgmine – täisrahad arveldatakse dollarites ja sendi osad kohalikus rahas, usa
sente ei tunnistata.
Sõidama sinna, kuhu tundub
huvitav – templeid on palju ja mõnedesse seame sammud ka meie, läheme otsime
üles koha, kust peaks öösel väljuma meie buss ja leiame linnaosa, kus on
alustatud uusaendusega. Viimane tundub alguses nii võõras kõike ümbrust
arvestades, aga kui see kunagi valmis saab, siis on see kindlasi siin pool jõge
üks eliitsemaid kohti. Kohaneme kohaliku liiklusega päris osavalt.
Söön tänaval kohalikega suppi,
suur kausitäis 1,25 usd. Ostame puuvilju ja teeme puhkepeatuse jõe ääres.
Jõeäär on koht, kus kohalikel meeldib koguneda ja aega viita ning tahest
tahtmata jõuavad sinna ka turistid. Lihtsalt ollakse, süüakse, võimeldakse,
mõni tegeleb mõne meelelahutusega. Oleme pealinnas ajal kui tähistetkas
veefestivali, see tähendab, et pidu jõe ääres tekib iseenesest.
Oleme taas kultuuris, kus kõik
visatakse maha. Sellest ka osadel tänavatel spetsiifiline lõhn, sest prügi ei
viida iga päev minema vaid see jõuab soojas riknema minna.
Läheme ööbimiskohta tagasi, meil
lubatakse veel pesta ning jääme õhtut ootama. Ratastega arvame, et pole kiire,
küll hiljem viime. Nüüd on siis aega ilma vaadata ja prognoosid on ikka kurvad,
juba liigub mõte, et võtaks piletid kuskile teise riiki, aga mina oma passiga
riskida ei taha ja otsustame, et rääbime veel eestlastega ja äkki läheb ilm
paremaks.
Õhtul 9 paiku otsustame, et paras
aeg on rattad tagastada. Sõidame mööda tänavat, aga ei leia kohta kuidagi üles.
Võtan välja laenutuse kriitungi ja ups olemegi mööda sõitnud. Oleme nüüd õige
ukse taga, aga uks on kinni. Täitsa lõpp, aga minu pass on ju seal!!! Kõrval on
baar ja baariletis valge mees, kes räägib inglise keelt. Räägin murest, et
laenutus kinni, rattad vaja tagstada, et saada pass, et sõita ööbussiga Siem
Riepi. Noormees oli väga mõistlik ning hakkas asja ajama. Kõigepealt
saatis baaritüdrukud kõrval äri tüdrukuid otsima, aga edutult. Läks ise, samuti
edutult. Mingi aja pärast pääsesime kontorisse, aga kõik sahtlid, kus ma
arvasin, et pass võiks olla olid lukus. Juba hakkasid halvad mõtted pähe
tulema, et ilma passita ma siit lahkuda ei saa, see tähendab, et pean laua
sahtlitesse sisse murdma.
Olukord hakkas meie jaoks halvaks
muutuma ja otsustasin meie abistajatele näidata kviitungit, kus peal on
telefoninumbrid ning kohe hakati helistama. Õnneks üks number vastas ja sain ka
ise tüdrukuga rääkida. Kõigepealt sain noomida, miks me enne kella 8 ei tulnud,
aga meil polnud õrna aimugi, et kontor nii varakult suletakse. Teiseks on
veefestival ning nemad on peol. Proovisin selgitada kui oluline on täna passid
kätte saada ning õnneks olid tüdrukud nõus tulema 1,5h pärast, sain kaubelda 1h
peale. Vahepeal baaritüdrukud käivad midagi seletamas ja teevad veel mitu kõnet
ning meiel ei jää muud üle kui istuda baari ees ja ootata. Väike vihm, mis lööb
õhu selgeks.
Kella 10 paiku saabuvad tüdrukud
rolleriliga ja suureks üllatuseks on minu pass nende käes. Hea, et ma emotsiooni
põhjal lammutama ei hakanud, kasutegur oleks olnud ümmargune null J. Tänasin kõiki
võimalike kõrgemaid jõude, et need on kaasa aidanud kõigi asjaolude
positiivsele lahendusele.
5min, enne hostelist lahkumist
saab Anneli kätte oma püksirima, mis oli hommikul sattunud koristja kätte.
Ööbussis on wifi, päriski mugav, aga magamisest ikkagi midagi välja ei
tulnud. Kuid öösel pikali olla on juba boonus!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar