Teisipäev, 20. september 2016

R 10.10.2014 Wonosobo – Dieng platoo

Kell 4 esimene kutse palvusele, seda kuuleme nii meie kui ka poisid, aga magame edasi. Ärkame 7-8 paiku, kõige kauem jätkub und Siimul ja ta väidab, et magas paremini kui luksuslikus Empire hotellis :). Hommikusöök on hinnas, rahulikult naudime seda, küsime peremehe käest soovitusi Dieng platoo külastamiseks ja otsustame omal käel hakkama saada.
Buss Diengi väljub 300m kauguselt meie ööbimiskohast nurga pealt. Kuna turiste selles linnas väga palju pole, siis hakkame me kohe silma ja kuna on teada, mis siin ümbruskonnas vaatamist väärt on, siis juba kaugelt hüütakse dieng-dieng. Üks „ärimees“ sebib isegi nurga tagant mingi risu bussi ja me olime valmis juba minema, aga õnneks on maailm täis häid inimesi, kes vajadusel aitavad. Ühe väikse äri omanik või müüa oskab inglise keelt ja soovitab „ärge sellega küll minge“, sest liinibussid sõidavad kogu aeg. Lisaks juhile on bussis üks poiss, kes karjub kuhu buss sõidab ja korjab raha.




Sõit kestab veidi üle tunni. Soovituste järgi peame minema ühte hotelli, kust peaksime saama rentida mootorrattad või rollerid. Hotelli leiame, aga motikad on kõik välja renditud. Tänane päev ilma motikateta on mõttetu, tuleb leida mingi muu lahend. Margus ja Siim hakkavad kohalike küsitlema, poest poodi käima, äkki keegi on nõus meile mõistliku hinnaga on kahejalgset laenama. Seni kuni poisid tegutsevad võtan mina kohaliku joogi jamu. Üllatuseks on see magus, kuigi olen lugenud hoopis vastupidist. Mulle maitses, keegi teine seda proovida ei tahtnud.



Poisid saavad kohalikega kaubale ja algab sõit mägedesse. Esimene pool tundi võtab aega, et motikatega harjuda ja liikluses hakkama saada. Tõusud ja langused on järsud, tõusud on isegi nii hullud, et kahte inimest motikas üles ei vea, meie Ele-Riinuga peame kõik suuremad tõusud jalgsi tegema :). Alguses oli mõte, äkki meie poisid pole nii pädevad või anti meile kehvemad sõiduriistad, aga siis näeme, et kohalikud kasutavad vahest sama tehnikat. Kaks 50kg kohalikku suudavad veel laugjamates tõusudest koos üles sõita, aga meil ju tugevad eesti mehed juhtideks, kes kumbki kaalub nii palju kui kaks kohaliku kokku.
Sõidame otsima mingit koske, aga ainult joonist kasutades ei saa sellega hakkama. Jõuame mingisugusess külla, et teed küsida ja oh seda õnne, saame jutule naisega, kes oskab inglise keelt. Oleme küll õiges külas, aga tee koseni on keerukas ja ta pakub võimalust kasutada kohalike laste abi ning neile selle eest maksta. Meie giidideks saavad 7 last ja ma arvan, et nende vanus ei olnud üle 7 aasta. Laste valik oli õige otsus, iseseisvalt poleks me seda kohta üles leidnud! Tee koseni oli uskumatult raske, nii suurt füüsilist pingutus nõudvat ja ohtliku rajaga koske pole mul veel olnud.
Lapsed, kes meid saatsid olid fantastilised, milline hoolivus üksteisest ja meist. Üks oli teejuht, osa lapsi olid meie vahel ja kakas last olid viimased, kes jälgisid, et kõik oleks korras ja hüüdsid kohe ettepoole kui tempot oli vaja maha võtta. Mina oma kehva põlvega olin ikka täitsa äpu ja vajasin aina abi – Ele-Riin andis eest kätt, Margus hoidis tagant kinni ja käes oli mul veel kepike. Siis jäin veel kuskile ogadesse kinni ja tegin käe katki. Läbi padriku, üle juurikate, järsk libisev pinnas, aga kui kosk paistma hakkab, siis saame tõdeda, et see kõik oli seda väärt! Mina päris alla ei lähe, sest raha muutub eriti ohtlikuks, aga teised saavad lõpuks end väikses veesilmas ka värskendada.






Järgmiseks külastame vulkaani kraatrit, kus on vinge hais, keev vesi ja muda. Märgus ainsana viitsib minna päris kraatri keskele, meie vaatame seda ilu kraati servalt. Kohtume itaallastega, kes otsivad samuti koske, saame neid juhatuste ja soovitustega aidata.


Edasi külastame hiiglama suure sisspääsu raha eest värvilisi järvesid, mis osutusid jamaks. Siim on kohalike seas tohutu staar, kõik tahavad temaga koos pilti teha :).



Viimasena jõuame veel külastada platoo kõrgemat asustust, 2400m kõrgusel olev Java (Jaffa) küla. Sissepääs külla tasuline, mehed haamri ja peitliga toksivad kivilahmakaid parajaks, elu nagu külas ikka, aga vaated on lummavad. Kaua me neid vaateid nautida ei saa, sest mäed vallutav külm ja tihe pilv. Näha pole enam midagi , tohutult külm ja hakkame tagasi sõitma.






Ääre pealt oleks viimasest bussist maha jäänud, õnneks itaallased keda päeval olime aidanud märkavad meid läbi bussiakna ja hoiavad bussi kinni.
Tagasiteel oleksime ääre pealt õigest peatusest  mööda sõitnud, ööbimiskohta on vahepeal uut rahvast juurde tulnud.
Söömiseks valime täna uue koha ja pettuma ei pea. Toit on veidi kallim kui eile, aga maitselt väga hea. Mina ja Margus sööme mereande, Siim ja Ele-Riin kana. Tutvume naisega, kes on siit välja rännanud Ameerikasse ja nüüd sugulastel külas. Tal on siiras huvi, kuidas me oskasime ja julgesime siia tulla J, siiani ei ole küll midagi kahtlast või ohtlikku osanud märgata või on meil siis õnne olnud!
Lähme homseks sõiduks toitu ostma ja vaatame huvi pärast poe teisel korrusele ning kus siis läheb riiete proovimiseks ja ostmiseks. Poodeldes lendab aeg märkamatult ja juba antaksegi tuledega poe sulgemisest märku.



Õhtul pesu, mängime kaarte, arveldame rahadega, pakime asjad ja kümnest magama. Peale sellist päeva on uni hea kuni esimese palvuseni J.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar